Tean, et nüüd koheselt järgneb süüdistus kontekstist väljarebimises. Kitsas tekstiline kontekst oli Minski kokkulepete kohta, mida Ukraina pidanuks järgima, siis oleks ka terviklikkus säilinud. Miks need lepped on nii armsad Moskva südamele ja miks need polnud Kiievi jaoks täidetavad, on omaette jutt ja viiks meid hetke põhiteemast kaugele, seega jätame selle hetkel.
Kosovo kontekst
Laiem mõtteline kontekst lebab aga Kosovos. Moskva silmis on Kosovo pretsedent see, mis justkui õigustab kõiki hilisemaid Venemaa poolt tehtud sigadusi. Et kui Lääs arvas, et tal on õigus Jugoslaavia lagunemise verises keerises rebida välja tükike Serbiast ja anda sellele iseseisvus, siis on Venemaal samasugune õigus teha seda mujal.
Venemaa üritab Lääne nina ette seada oma kõverpeeglit ja öelda – näete, meie teeme sedasama mis teie! Teie lasete meil tunda surmahirmu, tuues oma NATO-nimelist sõjamasinat idapiiridele üha lähemale, nüüd veeretame meie oma masina läänepiiridele. Teie lõite nö kunstlikult Kosovo ja ütlesite et see on iseseisev riik, meie teeme seda nüüd mujal ja muudes tingimustes niipalju kui tahame.
Teine asi, mida ma tean et kohe kuulen, on küsimus: „aga mis see meie asi on, miks te sellest räägite, kas meil siin endal on asjad kõik korras?“.
Kohalik kontekst
Jah, see on meie asi. Kasvõi sellepärast, mida me näeme siinsamas, meie heade kaasmaalaste poolt kirjutatud kommentaarides. „Huraa, Venemaa – see on jõud!“ on ilmselt üks kõige leebem väljend, mis kohe silma hakkab („Ура, Россия - это сила!“). Ja tuleb meelde üks teine röögatus Tallinna tänavatel Pronksiöö aegu „Venemaa – kõik on meie oma!“ („Россия! Все наше!“).
Nii et see kõik puudutab vägagi meid. Venemaa riiklikud telekanalid kallavad seda sõjakat sõnumit meie heade kaasmaalaste pähe otse meie kõrvalkorterites. See konflikt toimub meie enda ruumis, selles Euroopas, mida me tahame hoida elamisväärsena.
Ei ma ei arva, et keeldudega saaks midagi väga palju paremaks muuta. Ühele ideele tuleb vastu seada teine idee, sealsele seletusele siinne. Ressursside erinevus muudab selle ülesande keeruliseks, kuid kes on öelnud, et omariiklus on üks lihtne asi üleval pidada?
Vastuhakk kõverpeeglile
Mis me saame kõige sellega teha? Vähim on endale selgeks mõelda Ukrainat tükeldava mõttelise masina peas toimuv. Mh lugedes nt Sergei Karaganovi „konstruktiivse lagundamise“ kontseptsiooni. Naaberriikide „somaliseerimine“ ja siis kildhaaval kokkukorjamine selles üsna ühemõtteliselt kirjeldatud taktika. Laiemaks eesmärgiks ikka üks – Venemaa enda suuruse ja hiilguse taastamine.
Nii banaalsena kui see ka ei kõla, siis meie tugevus on selles, mis sedasama Karaganovit ja tema selja taga olevat mõttepilve ärritab – Lääne klubide ühtsus. Raevukas järjekindlus, millega nõutakse, et Euroopa riigid vastaksid Venemaa nõudmistele ükshaaval, mitte blokkidena, on kõige selle parim tõestus.
Lõpetuseks lühike ja lihtne soovitus kõverpeegli purustamise asjus. Vladimir Putini sõnutsi on Ukraina hädade alguspunkt „riigipööre“, mis käivitas siseriikliku vastuhaku, nn „Krimmi referendumi“ jms. Tuletame lihtsalt taaskord meelde erinevuse riigipöörde ja revolutsiooni vahel ning selle pisiasja, et Krimmi kaaperdamise õigustuseks toimunud tragikoomiline etendus polnud referendum. Siit edasi on juba palju lihtsam, kas pole?
Nii et, Vladimir Putin, te valetate! Mh selle osas, mis puudutab Venemaa pingutusi Ukraina territoriaalse terviklikkuse säilitamist.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
1 comment:
Inimesed ei usu, et kõrval on sovjeedid.
Ka või eriti laiema silmaringiga inimesed, nad ei puutu kokku Lasnamäe kontingendiga või ei räägi ajakirjanduse teemadel. Nad ei usu selliste inimeste olemasolu, nad tahavad elada ja elavadki meeldivas maailmas, nad soovivad mitte näha.
See on lameda maa usk, kui usud lamedat maad, siis usud kõike muud jama.
Ma tean isiklikult venekeelset perekonda Eestis, Tallinna kesklinnas, kes läks sisemiselt lootusetult tülli ja lahutasid, kuna osad olid Venemaa ajupesu all ja teised nägid jutus vastuolusi.
Lasnamäel on palju inimesi, kellel on rusikas taskus, kelle sisemise soov on näidata tšuhhnaadele koht kätte, näidata enda üleolekut. Mitte elada ise hästi, mitte elada meeldivas ühiskonnas, vaid olla nn vangilaagri kultuuris jõupositsioonil.
Toon näite. Ootasin jopet selga tõmbavat sõpra autos Lasnamäel maja ees, konkreetses sõidutee jupis oli keelatud parkida, samas ma ei olnud ees. Tuleb stjopa, peab minu kõrval auto kinni ja räägib rahvaste sõpruse keeles, et siin ei tohi seista, muidu ei saa inimesed povernjutt, mine sinna ja viitab 100m eemale. Naeratan, vabandan, pargin kohe auto nii, et jääb ümber pööramiseks ruumi. Sama mehe näolt kadus naeratus: no nüüd läks hullemaks. Ta tahtis ise parkida, sest tal oli hulk parketti (ja näha mind vihaselt röökimas). Mõistva inimesena pakkusin talle raskete parketi pakkide tassimisel abi, kuni sõber alla jõuab, ta keeldus päris hapu näoga. See oli juba enne esimest Ukraina sõda.
Konkreetse mehe huvi ei olnud olla viisakas, saada enda asjad mõnusalt tehtud, tema huvi oli saada enda asjad tehtud ning näidata tšuhhnaale koht kätte, põrgatada mind nagu korvpalli. Selle suhtumise tõestuseks on tema näost ja jutust loetav pettumus ja abist keeldumine. Ta oli rassist, ma ei usu, et ta oleks käitunud venelasega sarnaselt.
Päris seis ei pruugi tulla välja ka sots küsitlustest, vähemalt üks uuringufirma sättis tulemusi vastavaks isiklikele eelarvamustele, küsitluse tulemused rääkisid muud (sõber töötas lühiajaliselt seal).
Ässitamine toimib, aga samad üles keeratud vene keelt rääkivad inimesed on ise ohvrid, minule on teada juhtum (tunnen mõlemat, isa naabrid), kus süstemaatilise televisioonis ässitamise tõttu läks perekond lõhki, mälu järgi üks oli ukrainlane vmt.
Post a Comment