Liiga suur, et kukkuda?

Kujutage endale ette ühte võistlust. Rusikavõitlust nagu antiik-Kreeka olümpiamängudel või tänapäevast poksimatši. Või minupoolest kasvõi põranda-alust ilma reegliteta kaklusringi.

Ja nüüd kujutage ette, et kakluse üks osapool teatab, et ta on liiga tähtis, et kaotada. Ja kohtunikud ning publik noogutavad, et „no tõesti, see suurem ja agressiivsem ei tohi lihtsalt kaotada, muidu pole miski enam endine!“

Või olgu, kui analoog spordiga teie pähe lihtsalt kohe mitte kuidagi ei mahu, tundub kohatu ja eksitav, siis võtke stseenike tänavalt või halvast naabruskonnast. Suurt kasvu A on kallale tunginud väiksemale B’le ning ehkki pealtvaatajad on nõus andma B’le enesekaitseks kaikaid, manitsevad nad: „pea nüüd ikka hoogu, A on liiga oluline kriminaal, ta ei tohi päriselt lüüa saada, muidu kaotab ta (enesest) lugupidamise!“

Imperialismi erivorm

Ilmselt on nüüd siililegi selge, et jutt on mantrast, mida Venemaale pöidlahoidjad kordavad. Et Ukraina peab kasvõi pisutki kaotust ja eneseväärikust alla neelama, selleks et Venemaa ei peaks end liiga halvasti tundma. Või veelgi enam, et vältida Venemaa lagunemist lüüasaamise tagajärjel.

Ma küsiks sellepeale moodsas slängis, et „mida hekki“? Esiteks, mis eri-krt-ülbus on see, et Venemaa ei saa kaotust sisse võtta?

Sellest võib veel kuidagi aru saada, kui seda räägivad venemaalased ise, isegi siis, kui nad samas nimetavad end „headeks venelasteks“, mida iganes see ka ei tähendaks. Nende jutus: „jah, see sõda on kole ja ebaõiglane, aga kui me selle juba alustasime, siis peame ka võitma, või muidu ...“ on vähemalt mingisugune loogika.

Selle loogika nimi on imperialism. Enesekeskne ja üleolev suhtumine, et „mina määran mängureegleid“ (muuseas seda üleolekut ei saa kuidagi pidada ainult Vene impeeriumile ainuomaseks).

Võit kui stabiilsuse illusioon

Aga miks lähevad sellega kaasa muud riigid ja rahvad ja inimesed, kes justkui on valinud Ukraina poole? Vähemalt näiliseltki on valinud, võimalik lihtsalt selleks et varjata oma tegelikku meelelaadi. Meelelaadi, mis ülimustab jõu õigust, mitte õiguse jõudu.

Üks võimalik vastus on, et inimesed ihalevad stabiilsust ning arvavad, et kui „see suur ja tähtis“ saab tappa, siis kaob senine maailmakord ebastabiilsuse mädasohu. Maailma ajalugu on täis näiteid, kus see tees pole kinnitust leidnud. Minu poolest tuletage meelde kasvõi Saksamaa lüüasaamist i ja II Maailmasõjas. Ja kasvõi asjaolu, et nende kohutavate tragöödiate järel on Saksamaa praegu paremal järjel kui iial varem.

Jah tõesti, me ei tea iial päris kindlalt, kuhu ka see praegune areng Saksamaa näitel viia võib. Aga olgu lohutuseks toodud võrdlus (mõistagi kohatu), et USA pidi end välja tõmbama nt Afganistanist ja ei ole seepärast veel maailm üldiselt ega USA eraldi uppi läinud.

Mis on kogu selle jutu moraal? Aga see, et igasugune jutt stiilis: „Venemaad ei tohi sundida kaotusele“ on ebamoraalne ja nö väikeste võitude võimaldamise taktika ohtlikum stabiilsuse mõttes, rääkimata meie enda väikese riigi püsimise osas.

---

lugu ilmus siin