Tegelikult oleks paslik korrata Venemaa kunagise peaministri sõnu: „mitte kunagi varem ei ole nii olnud ja nüüd siis jälle!“ Ehk siis tegelikult on kõik see uus hästi unustatud vana. Või isegi mitte unustatud, vaid niivõrd teistmoodi välja mängitud, et me ei kipu vana mustrit uues esituses ära tundma.
Pildi mustri tajumiseks tasub lahti lasta kõigist maitsvatest detailidest ja teha kaks sammu tahapoole. Ehk siis jätame kõrvale spetsiifilised detailid nagu isikunimed jms ning püüame tabada toimuvas universaalset. Ning võtame kasutusele majanduslikud metafoorid, vast saab niimoodi mõte selgem.
Võitlus ressursside pärast
Kõige üldistatavamalt võttes toimub maailmas igipõline konkurentsivõitlus ressursside pärast. Kus iganes on saadaval mingi ressurss, siis varem või hiljem tekib keegi, kes asub seda ära kasutama.
Mingil hetkel nt avastati, et ka ookeani sügavaimates kihistutes vedelevale ressursile ehk vaalaluudele on tekkinud tarbijaskond, teatud sorti pisilased, kes seda himuralt järavad. Kuna konkurents selles sektoris on madal ja kohanemiseks võimalik aeg pikk, siis oleks ka imelik, kui see areng oleks jäänud toimumata.
Antud juhul me räägime arengust julgolekusektoris, kus konkurents on küll tihe, kuid turuolukord enamasti moonutatud. Modernsete riikide raamistikus peetakse vägivalda riigi monopoliks, kes annab siis juurdepääsu ressurssidele valikuliselt, kasutades selleks erinevaid regulatsioone.
Venemaa ressursid ei ole piiritud
Venemaal oli kuni teatud ajani riigi monopol antud sektoris peaaegu et absoluutne ning kõik turvasektori rahad suunati vaid riiklikele struktuuridele alates miilitsast kuni sõjaväeni, kõikvõimalikest eriteenistustest rääkimata.
Nüüd me jõuamegi sellest ülduniversaalsest pildist pisut spetsiifilisemani. Venemaa puhul on meie peades palju müüte, mh see, et võim on seal raudne ja riik hiiglaslik ning seega ressursse lõputult. Mõlemad on aga illusioonid.
Eraarmeede tekkimine oli killustunud ja kriminaalsest subklutuurist läbi imbunud riigis sisuliselt vältimatu. Putini eelsel Venemaal olid need üdini kriminaalsete gängide tasemel, oma riigi tsentraliseerimisele keskenduvas ajajärgus võtsid aga tsiviliseerituma mulje. Peamine on aga tõdemus, et mitte üheski riigis pole ressursse lõputult, isegi Norras või ka Hiinas on alati tahtjaid rohkem kui pakkumisel olevat raha.
Kaugete turgude riskantne võlu
Ettevõtliku vaimuga Jevgeni Prigožinil õnnestus ennast mh sisse süüa julgeolekusektoris, keskendudes teenuste pakkumisele kaugetel ja ohtlikel turgudel Aafrikas ja Lähis-Idas. Seni kuni ta askeldas seal ning teenis suuresti raha ka sealseid ressursse lüpstes, oli asi Venemaa siseturu mõttes üsna OK.
Nüüd aga hakkas Prigožin oma eraarmeega pakkuma Venemaale teenuseid riigile palju lähemates kohtades, sh Ukrainas ning ajas seega kohalikel konkurentidel harja punaseks. Eelkõige on hetkel oluline konkurents Venemaa regulaar-armeega, kelle juurde oli pungunud juba ka oma erahuvid.
Šoigu ja Gerassimovi nimed ujusid esile selles võitluses eelkõige sel hetkel, kui nad hakkasid Prigožinit turult tõrjuma. Endale Wagneri abil hiiglasliku käibe loonud (väidetavalt kuni 100 mlrd RUB ning seda ainult sulas, nagu Prigožin ise rõhutas) Prigožin tundis, et talt tahetakse tema aktiivid käest võtta. Puhas reiderlus, kas pole – 1.juuliks pidanuks Wagner end formaalselt kaitseministeeriumile allutama, allkirjastades vastavad lepped.
Valgevene roll poolfinaalis
Ja nüüd siis jõuamegi selle kummalisena mõjuva vaatemänguni, kui Wagneri sõjasalk asus Moskva poole liikuma. Mõistagi ei olnud see improvisatsioon, nagu Prigožin seda üritas välja mängida – et justkui tema komandöride nõukogu arutas asja, otsustades selle järel piltlikult hobuste selga hüpata ja tsaari juurde kapata, nõudmaks õiglust.
Tegemist oli suhteliselt kitsa aja-aknaga, mille ta pidi ära kasutama, kuid ühtlasi ka hiiglasliku logistilise operatsiooniga, mille ettevalmistamine ei saanud jääda märkamatuks. Seega teati, et Prigožin tahab saavutada juurdepääsu riigi peamisele ressursijaotuspunktile ehk Vladimir Putini tähelepanule, mis viimasel ajal on aga hajus ja hüplik.
Konkreetset aktsiooni ümber jutustada pole mõtet, kuid kahe sõnaga Valgevenest. Kuna alates 1.juulist on sisuliselt eraarmeed Venemaal keelatud, siis loodi nüüd võimalus suunata Wagner vähemalt formaalselt Valgevenesse. See pole kindlasti ei konreetse episoodi ega laiema konkurentsivõitluse lõplik vaatus, kuid vähemalt pooljaam.
Nii et tõdegem kõige lõpuks – see kõik on igivana mäng, milles Wagner esitas vaid lihtsalt veidi ootamatu episoodi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment