Разбор полётов: USA, vene droonid NATO õhuruumis, Ukraina droonid Moskvas jne

- USA presidendivalimiste teledebatt: ei saa öelda, et Harris oleks võitnud, kuid Trump kaevas endale auku (Trump kui iseenda suurim vaenlane)

- vene droonid NATO õhuruumis: me teame nende üksikute kohta, mis on alla kukkunud, kuid kui palju me ei tea? Kontrollküsimused, mille abil hinnata selliste intsidentide toimumise tõenäosust

- ukraina droonid Moskvas - sõda jõuab venemaalaste kodudesse sõna otseses mõttes

- väidetavalt olla kasvanud lepingute sõlmimise hulk vene kroonusse minekuks. siin on kaks konksu: a- seda mõõdetakse väljamakstud rahas (siin tuleb arvesse võtta korruptsioonitaset); b) osad lepingud sõlmitakse selleks, et saada "uue eliidi" staatust, kuid reaalselt rindele ei minda (jällegi korruptsioon)

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Moskva imperiaalsed instrumendid

Moskva korraldab oma siseimpeeriumis (Tatarstan kui allutatud ala) oma välisimpeeriumi BRICS (seda üritatakse kujutada kui Moskva võimsuse/ligitõmbavuse kehastust) tippkohtumist, pidades samal ajal sõda osa-impeeriumis (Ukraina kui taas-allutamisele vastuhakkav ala).

Keeruline, eksole?

Venemaa siseimpeeriumist ei taha keegi selles võtmes rääkida. Hiljuti isegi Venemaa „opositsiooniliidriks“ peetav Julia Naval’naja pidas vajalikuks ähvardavas võtmes kõnetada neid, kes peavad õigeks Vene impeeriumi taastükeldumist (tsitaat: „me leiame need inimesed üles“). Et justkui see olevat ühise tausta ja kultuurikoodiga inimeste jaoks vastuõetamatu. Hea et Eestil õnnestus sellest taustast ja koodist väljapool olla, muidu ähvardataks meidki.

BRICS’ist kui Venemaa välis-impeeriumist rääkimine on mõistagi väike kunstiline liialdus, kuigi nn mõjusfääride mängu juurde käib see üsna olemuslikult. Vaadake kasvõi seda läänevastasuse magnetit, millega üritatakse BRICS lipu alla kokku koguda neid, keda varem nimetati kolmandaks maailmaks.

Ukrainast kui osa-impeeriumist mõtlemine on ilmselt kõige üld-arusaadavam, ehkki kõik need kolm on vaid ühe õuna eri palged. Õnneks see osa hakkab vastu ning ühtlasi muudab esimese kahe püsimise hapramaks (eriti Kurski erioperatsiooniga).

Aga et asi veel keerulisem oleks, siis näitan BRICS ümber toimuvaid varjumänge. Äsja tuli teade, et näiliselt Venemaast eemalduv Armeenia otsustas tippkohtumisel osaleda, ehkki näiteks Venemaa juhitavast sõjalisest ühendusest ODKB ta justkui taandub. Ja teisalt tuli uudis, et Moskvaga näiliselt ühtehingav Serbia ikkagi ei saa osaleda, sest äkitselt olla selgunud, et riiki tulevad kõrged külalised.

Tõden taaskord, et kuningat teeb õukond. Need tegelased, kes on nõus kuninga ümber seisma ning kasvõi teeseldud õhinaga heakskiitu esitama. Või siis kasvõi mitte vastu hakkama, nagu Mongoolia. Moskval tema imperiaalsete ambitsioonidega on õukonda väga vaja. Nii sise- kui välisõukonda.

Ning lõppeks parafraseerin hiljuti ajakirjas Diplomaatias välja öeldud mõtet „Rahvusvahelise õiguse vastu suunatud kuritegusid panevad toime inimesed, mitte abstraktsed üksused. Vaid siis, kui karistada selliseid kuritegusid toime panevaid indiviide, saab rahvusvahelise õiguse sätteid jõustada.“

Minupoolne ümber-ütelus kõlab nii: „Venemaa imperiaalsed instrumendid on inimesed, mitte abstraktsed üksused“. See on igaühe enda otsustada, kas ta soovib olla instrument või vaba inimene.

---

lugu ilmus siin

Vene droonist Lätis

Drooni sattumine Läti õhuruumi on 90% tõenäosusega õnnetus, seda just seetõttu et ta alla kukkus. Juhul kui see droon oleks teinud nö ratsukäigu läbi Läti õhuruumi, siis oleks seda võimalik pidada piiride kompamiseks vms, aga allakukkumisega mängiti kaardid Lätil / NATO'le kätte. Omaette küsimus on muidugi see, et kas eduka läbilennu korral me oleks sellest midagi kuulnudki.

Ma ei ole küll sõjaväelane ning seetõttu ei tea, kas ja kuidas peaks militaar-loogika kohaselt käituma. Kuid tsivilistina ei näeks ma midagi halba selles, kui Balti riigid ja/või siinset õhuturvet teostavad liitlased näitaks, et siin on olemas mitte ainult teoreetiline, vaid ka praktiline võimekus alla tuua sissetungijaid. Ning mis peamine - ka tahe seda võimekust rakendada.
---
tekst ilmus siin

Valimised kui sõja teine nägu

Ukrainas möllava verise sõja kõrval näivad uudised mingitest valimistest tühised ja isegi kohatud. Et milleks üldse nendest paberikestest rääkida, kui Euroopa saatust otsustatakse kahurite ja droonide abiga, vere ja põgenike hinnaga?

Aga tegelikult on Venemaaga piirnevates riikides kõigis käimas Euroopa murdmise katsed. Üritused kas tule ja mõõgaga või veidi leebemate vahenditega tekitada arusaamist, et läänelikud valikud on vähemalt halvad, kui mitte suisa ohtlikudki.

Seejuures need pehmemad sekkumised on mõneti ohtlikumadki, sest neid ei osata tihtipeale tähelegi panna, eriti verest ja püssirohust nõretavate sõjauudiste kõrval. Ja teadupärast on salalikuim see rünnak, mida sa ei oska rünnakuks pidadagi, vaid pead asjade loomulikuks arenguks.

Moldova euroreferendum

Moldoval seisavad sel sügisel ees kaks olulist valikut. Üks neist on presidendivalimiste ja teine euroreferendumi nimeline. 20.oktoobrile määratud valimispäeval peavadki valijad otsutama korraga kahte asja – kellele anda oma toetushääl presidendina ning kas kiita heaks Euroopa Liiduga liitumiseks tehtavad muudatused Moldova põhiseaduses.

Sisuliselt on need kaks nähtavad usaldushääletusena praegusele presidendile Maia Sandu. Kuigi küsitlused näitavad hetkel napilt aga siiski üle poole ulatuvat toetust nii praeguse presidendi kui eruokursi jätkumisele, pole asi veel kaugeltki läbi ning aktiivsed katsed protsesse väärata tugevnevad kuupäeva lähenedes.

Moskvameelsed jõud on oma sekkumiskavades niivõrd kindlad, et unustavad vahepeal isegi konspireeruda ja teeselda hübriidset mängu. Üks vastava orientatsiooniga ühendus nimega Pobedie (Võit) viis isegi oma asutamiskoosoleku läbi Moskvas, teised räägivad avameelselt sõjaliste konfliktide käivitamise keeles, viidates nii Ukrainale, Transdniestriale kui Gagauusia tulekolletele.

Gruusia riigikorralduse muutmine

See näib ajakirjandusliku liialdusena ja üledramatiseerimisena, aga Gruusia ees seisev valik on tõepoolest riigikorralduse muutmise nägu. Ühest küljest on tegu lihtsalt varem kokkulepitud valimiskorralduse muudatustega, aga sellel võivad olla dramaatilised tagajärjed.

Ühekorraga muutuvad nii parlamendi- kui presidendivalimiste kord, mille käigus tehniliselt võttes Gruusia „normaliseerub“ Eesti mätta otsast vaadatuna – ühetaoliselt valitud parlament ja parlamendi poolt valitud president (varem olid parlamendivalimised keerulisemad ning tihti kahevoorulised ning presidenti valis rahvas).

Sisulises võtmes aga võib välja kujuneda olukord, kus parlamendis saavutab enamuse üks (ja avalikult venemeelne) partei, kes seejärel lihtsalt kinnitab oma enamusega ametisse ka endale sobiva presidendi – see on nt Eesti mätta otsas vaadatuna sügavalt ebanormaalne, sest meil pole kunagi olnud parlamendis ühe, saati siis venemeelse, partei enamust.

Saksamaal ja kaugemalgi

Ega Venemaa mõjutustegevus valimistel ei piirdu ainult lähivälismaaga, vaid ajab oma kombitsad täpselt nii kaugele kui saab. Väljaanne Politico nimetab lähenevaid valimisi Saksamaa liidumaades avameelselt „ Putin’s next coup“ (ligikaudu: Putini järgmine võimuhaaramine).

Vene jälge võib leida ilma otsitamatagi nii kaugelt kui lähedalt. Sellele mõjutustegevusele valla on nii Saksamaa äri-ringkonnad kui Prantsusmaa poliitikud, kõikvõimalikud läänevastase agenda kandjad Aasias ja Aafrikas. Laias laastus võib Moskva välispoliitilist sahkerdamist nimetada küll rohmakaks, kuid siiski tulemuslikuks. Hetkel toimub suur osa enesemääratluse protsessidest nii või naa läbi Kremli torni viisnurkade prisma.

Asja kokkuvõtteks ja moraaliks on aga tõdemus, et Kremli kurantide kõla ja nõukogude nostalgia pole mitte kuhugi kadunud ka meie enda kaasmaalaste kõrvadest ja nende vahelt. Ma kaugeltki ei väida, et iga teisitimõtleja tagataskus istub väike FSB ohitserike, lihtsalt meelsusmonitoorijad registreerivad tuima järjekindlusega igasuguse erimeelsuse ning võimaluse korral neid ka võimendatakse.

---

lugu ilmus siin

Kolmekordne sekkumine

Puutini eilsed sõnad Kamala Harrise „toetuseks“ jõudsid kiirelt levida, ehkki kõigile oli arusaadav, et tegemist oli trollinguga. Omamoodi kohmaka naljana, mis ei väärikski eraldi tähelepanu.

Aga tegemist on tegelikult sekkumisega USA presidendivalimistesse Donald Trumpi poolel ning seda lausa mitmes aspektis

Et edasine oleks arusaadav, toon selle aeglase, takerduva ja köhatustest tulvil ütluse ligikaudses tõlkes ära: „Kamala Harris naerab niivõrd nakatavalt, et tal peab olema kõik hästi. Varem me pidasime favoriidiks valimistel Joe Bidenit, kuid siis ta võeti valimistelt maha ning soovitas kõigil toetada Kamala Harrist, nüüd siis meie ka teeme seda. Donald Trump viis meie vastu sisse rohkem piiranguid kui keegi teine. Kuna aga Harrisel on kõik hästi, siis ta ehk loobub sellisest tegeusest“

Esiteks Harrise naeru osas – see on otsene võimenduse pakkumine Donald Trumpi sõnadele, kelle sõnul on tegemist „hullumeelse, lunaatiku naeruga“

Teiseks – punkt Joe Bideni mahavõtmise kohta on veel palju sisulisem ja olulisem toetust Trumpilikele sõnumitele „riigipöörde osas“. Selles väljendub jurakas annus konspiroloogiat, milles on olemas „nemad“, see mingi hämar jõud, mis on nii võimas, et isegi võib maha võtta kandideerimisest parasjagu võimul oleva USA presidendi. Mitte inimese enda tahe, mitte tema meeskonna veenmisoskus, vaid „nemad“, need kõige kurja alus. Süvariik, noh, eksju-onju.

Kolmandaks väide „Trump viis Venemaa vastu sisse rohkem sanktsioone kui keegi teine“ on otsene tsitaat Donald Trumpi hooplevast ja lühilauselisest tekstikogumist.

Kui see pole sekkumine USA valimistesse, siis ma ei tea mis see on. Oskuslikult ja läbimõeldult kohmaka nalja formaati peidetud kolmekordne sekkumine

---

lugu ilmus siin

Puutinist Mongoolias jms, Ukraina rotatsioonist ja muustki

Nõukogudeaegne habemega anekdoot rääkis meile maailma kõige sõltumatumast riigist Mongooliast. Eriti kinnistus see nali siis kui NSVL saatis sinna aastakümneteks suursaadikuna vegeteerima Vjatšeslav Molotovi. Täna, pärast Vladimir Putini visiiti on see anekdoot oma aktuaalsuse kaotanud?

Ülsegi mitte. Isegi see visiit ise ei sõltunud Mongooliast, ilmselt ta pandi lihtsalt fakti ette, lubades vastutasuks midagi. Sellel visiidil pole ei saba ega sarvi

Täna võime siis öelda, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus võib anda välja igasuguseid määrusi ja korraldusi, aga isegi liikmesriigid vilistavad sellele. Agressor Vladimir Putin reisib aktiivselt idapoolses maailmas ilma igasuguse arreteerimise hirmuta?

Universaalne aspekt - venekeelne kommentaar: rahvusvaheline õigus on selline kogum endale vabatahtlikult võetud kohustusi, mida täidavad kõik riigid alati ... siis kui see neile sobib.

Spetsiifiline: omakeelne kommentaar – Mongoolia on surutud kahe maailma suurima ja diktaatorlikuma riigi, Venemaa ja Hiina vahele. Kujutada ette, et ta arreteeriks ... aga mis edasi?

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Urmas Paet kutsus parlamenti üles Mongoolia tegevusele reageerima. Kuidas saab Brüssel mõjutada Ulanbaatarit nii, et see ka Mongooliale mõju avaldaks?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata

Milliseid riike me saame täna kahtlusteta lugeda poole valinuiks ja Venemaa suurteks sõpradeks?

Hiina, Korea, Iraan, Valgevene - need neli on otsustanud astuda Venemaad toetama käimasolevas sõjas

Oleme lugeda saanud Venemaa kas just meeleheitest, aga püüetest sõpru otsida nagu ühes muinasloos kas hiirepoeg või karu seda soovib. On see püüd maailmale näidata, et me pole üksi või on seal pragmaatilised soovid maavarade, võõra kahuriliha või mingi muu hüve järele?

Kuningat teeb õukond. Kuna kuningas nimega Putin tahab olla maailmakorra muutja, siis on tal vaja selle maailmaga ka lävida, otsides poolehoidjaid. Siin on erinevus nt Põhja-Koreaga, kes saab hakkama ilma selleta

Kas need ”sõbrad” on siirad ja ideoloogilised, samuti tunnustusvajadusega või oskavad ka rehepappi mängida Venemaaga?

Kui me räägime nt Aafrika riikidest, siis siin suuresti mängitakse läänevastasuse, postkoloniaalsuse kaardil, pakkudes nö alternatiivi

Aga kas Gruusiast rääkides saab rääkida „siirast sõprusest“ või pigem ühe poliitilise seltskonna soovist põlistada end võimul, kasutades saadaolevat ressurssi?

Teisipäeval esitasid tagasiastumisavalduse kuus kõrget Ukraina ametnikku, nende hulgas mitu ministrit. Valitsuspartei Rahva Teenrid tipp-poliitik teatas, et valitsuskabineti töötajatest vahetatakse välja pooled. See ei ole enam tavapärane poliitiline vangerdus?

Selge on see, et sõjas olevas riigis ei saa kõik protsessid toimuda demokraatliku tagasiside reeglite kohaselt, kuid see roteerimine on üks osa murelikest märkidest Ukraina sisekliima osas.

Kui aga see osa kõrvale jätta, siis oma kohalt pidid lahkuma vist kuus inimest, kellest vähemalt osad olid välispoliitika ja okupeeritud alade teemadega seotud. See osundab, et ei olda rahul mingi osaga asja-ajamisest, võimalik et rahuläbirääkimiste ettevalmistamise kontekstis. Aga jällegi, kuna see lõhnab ühe mehe otsustena, siis see on murettegev.

Ukraina üllatusrünnak Venemaale on tänaseks igapäevane – Ukraina kontrollib osa Venemaa territooriumist. President Zelenskõi kinnitas, et Ukraina kavatseb hõivatud territooriumi enda valdusesse jätta, sest see on "võiduplaani" lahutamatu osa. Tundub ka niimoodi, et Venemaa ei püüagi kaotatud territooriume iga hinna eest tagasi võita, vaid keskendub endiselt löögisuundadele Ukrainas. Milline on sellele strateegiale teie seletus?

Kuna Kurskil on selgelt vahetusraha staatus, siis Venemaa ei saa põhimõtteliselt sellele keskenduda. Ka Venemaa ressursid pole lõputud. Kui taktikalises plaanis oleks Moskval kasulik see vahetusraha Ukraina käest tagasi võtta, siis strateegilises plaanis oleks see oma ressursside pihustamine. Mh tunnistamine, et Ukraina on saanud strateegilise initsiatiivi enda kätte ja Venemaa on sunnitud reageerima.

Presidendivalimised USA-s lähenevad. Vabariiklaste kandidaat Donald Trump kinnitas taas, et tal on kindel plaan verise sõja lõpetamiseks Ukrainas, mille ta avaldab pärast presidendiks saamist. Kas seda võib pidada tavaliseks Trumpi praalimiseks?

Trump võib siiralt mõelda, et tal on võimalik pakkuda kaupmehena mingi diil Putinile. Aga kui Putin on võtnud eesmärgiks maailmakorralduse muutmise, siis kas Trump saab talle pakkuda seda, st Lääne kapituleerimist, NATO kokkurullimist ning Venemaale tema soovitud mõjusfääride tagastamist?

Vaatasin viimase nädala Eestit puudutavaid pealkirju Venemaa suuremates väljaannetes. Mõned neist. “Eesti teatas, et NATO-l ei ole piisavalt raketitõrjerelvastust”. “Eesti politsei nurjas katse püstitada SS-i sõdurile mälestusmärk”. “Eesti keelustas koolides vene keele”. Tavaline meediapilt?

Kui me jätame kõrvale üksikud väga spetsiifiliselt angažeeritud inimesed, siis VF meedia ei tegele eraldi Eesti küsimusega. Nende ülesanne on näidata, et Läänes on süsteemseid probleeme. Eesti on selles ülesandes hästi sissetöötatud instrumendi rollis. Näiteks kui toota Venemaal uudis, et nt Portugalis on probleem, siis see huvitab väga väheseid. Eesti mainimine asetab aga asjad harjumus- ja ootuspärasesse raamistikku.

---

küsijad Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, vastas Karmo Tüür, saatelõik järeltkuulatav siit

Putini peamine viga

Putini peamine viga on see, et ta ei usu vabadusse. Ta usub konspiroloogilisse nägemusse, mille kohaselt inimesed on vaid biomass, mida saab manipulatsioonide abil suunata.

Ta usub ja usaldab eriteenistusi kui selle nägemuse instrumenti, kui vahendit, mille abil saab sudida inimesi, rahvaid ja riike tegema midagi sellist, milleks neil endil pole ei mõistust ega tahet.

Et toimub pidev võitlus kõikide vahel ja kõikide vastu ning et osavam manipulaator, kelle käes on rohkem jõudu ja võimu, võtab oma.

Vabad vead viivad eduni

Me oleme kõik inimesed. Inimesteks olemise üks omadus on see, et me teeme vigu. Tõsi küll, mõnikord selgub, et praegu veana tajutav tegu või otsus osutub hiljem hoopis eduloo alguseks.

Vabas ühiskonnas on suur tõenäosus sellel, et need individuaalsed vead kumuleeruvad üha uuteks võimalusteks ja arenguks terve sootsiumi jaoks. Neil on see võimalus, kuna vaba ühiskond ja õigusriik loovad selleks nii võimalused realiseerumiseks kui ka raamid saavutatu kaitseks.

Mittevaba ühiskond ja repressiivne riik sulgevad suure osa mõttespooridest juba ette hirmukapslisse. Teadmisse, et niikuinii järgneb karistus või et edu saavutamise järel võetakse saavutatu võimukamate poolt üle.

Demokraatia kui päästev lüliti

Regulaarsetel ja vabadel valimistel põhinev esindusdemokraatia annab huvitava tulemuse, suunates vigade paratamatusest tulenevad arengud edulooks. Korrates algteesi sellest, et inimesed eksivad, tuleb siia lisada teine tees, et ÜKS inimene kipub olema oma harjumustes kinni ja eksima ühtemoodi.

Kui nüüd valimiste kaudu pääseb võimule TEINE inimene, siis on väga suur tõenäosus, et tema eksib jällegi teistmoodi. Sel moel need eksimused ei kinnistu, ei tardu ummikteeks, mis viib ühiskondlikku ja majanduslikku stagnatsiooni.

Vabas demokraatlikus valikute ja tagasisidestamise jadas annavad need erisuunaliste eksimuste tsüklid omamoodi pulseeriva efekti, mis hoiab arengu veresooned elastsena. Mittevabas ning ühesuunalises arengus need sooned aga paratamatult lupjuvad ja fataalsete arengute tõenäosus suureneb.

Kõvakäeline stagneerumine

Ja vat kas pole kummaline, et vabadus ja heaolu on omavahel korrelatsioonis. Mitte küll kiires ja ühetaolises, kuid siiski. Poliitiline vabadus koos õigusriikliku kaitsemehhanismidega viivad võimaluseni õppida eksimustest ja vastupidi. Eksimuste pealt õppimine muudab poliitilise tagasiside ja õiguskaitse mehhanisme kiht- ja kildhaaval.

Kui me vaatame migratsioonivoogude kaarte, siis – oh üllatust – väga üldistatult suunduvad need mittevabadest riikidest vabadesse ühiskondadesse. Muidugi pole see korrelatsioon ühene ning ka vabades riikides on oma pettunud ja heitunud inimesed, kes näeks meelsamini tugeva käe läbi loodud ühetaolisust.

Vladimir Putini peamine viga ongi see, et ta on valinud mittevabaduse tee, kasutades ära pettumuse ning nõuka-nostalgia energia ning viinud selle najal oma riigi kumuleeruva kurjuse rajale. Ühest küljest näitab see, et ka Vladimir Putin on inimene. Ta eksib. Halb uudis on aga see, et samamoodi mõtlejaid on kõigis ühiskondades, ka meie ümber, kes sedagi teksti lugedes huuli kõverdades puristavad: „vabadus ja demokraatia on illusioon“.

Ka see läheb mööda.
---

lugu ilmus siin