Ausalt öeldes võiks selle lühilausega artiklile punkti panna, sest asja olemus on ilmselt selge. Lääne jalaväristamine käimasolevas sõjas toidab agressoreid. Mitte ainult Venemaad, vaid kõiki neid, kes sooviks senise maailmakorra ümberkujundamist enda kasuks.
Lugusid sellest, kuidas hirmu lõhn muudab isegi näiliselt leplikud olevused ründajateks, võivad rääkida ilmselt paljud, alates mesinikest kuni koerakasvatajateni. See mõjub umbes samamoodi nagu vere lõhn ookeanis, mis paneb aegamisi triivivaid röövkalu kiirelt suunda muutma ja ründama isegi juhul, kui hetkel polegi otsest nälga. Instinktid pole ka inimesest kuhugi kadunud.
Saaklooma instinkt tarduda ja proovida nähtamatuks muutuda, katse röövlooma „mitte provotseerida“ võib anda lühiajalise petliku turvatunde, kuna kiskja valis kellegi teise. Oht sellest ei kao ning kõik kordub taas ja taas.
Lõputu katsete jada
Venemaa jätkab meie proovilepanemist samm sammu järel. Ükshaaval, infopiisk haaval, riikhaaval. Veelgi rohkem aga kollektiivselt, sest Lääne mantra räägib liitudest, allianssidest ja üksteise ning aadete eest seismisest. Vabadustest ja õigustest. Idealimist. Kõigest Moskva jaoks jaburast ja ärritavast.
Venemaa teeb seda seni, kuni ei hakata vastu. Tema eesmärgiks on mitte niivõrd allutada maid, kuivõrd inimesi. Soovitavalt muutes nad Venemaa kodanikeks, sest kodanikud on uus nafta. See oli ka üks osa motivatsioonist Ukrainasse sissetungimiseks. Hääbuval impeeriumil (eriti etniliste venelaste arvu kiirkahanemise ajal) on vaja uusi lojaalseid vene hingi.
Kuid kui isegi kodanikuks kohe ei saada, siis allutades nad vaimselt, tilgutades infoveresoonestikku oma sõnumeid. Sõnumeid selle kohta, kuidas kõik on ühesugused äraostetavad hinged. Kuidas pole ei ideaale, ei demokraatiat ega inimõigusi või –vabadusi. Luues selleks üksteist toetavaid ja toitvaid väljandeid ja terveid meediavõrgustikke (Teneti juhtum kui viimatine näide).
Külvates konspiroloogilist kahtlust õigus- ja omariikluse mehhanismide ning alliansside püsivuse kohta, saavad nad saagiks hirmu. Ennast üksikuna, permanentses kaoses ja sõjas tunnetava inimese hirmu. Ning sellest hirmust toitubki Impeerium.
„Põgenemiskatse“ kui reaalsus
Kunagises ulmeraamatus „Põgenemiskatse“ kirjeldasid vennad Strugatskid olukorda, kus kaugel planeedil tegutsev vangivalur Haira oskas tunda ainult kahte seisundit: kas põlglikku üleolekut või alandlikku hirmu. Nõukogude ajastu raames oma tekste loonud venelastest autorid ilmselt teadsid, millest nad rääkisid. Nad kirjeldasid oma kaaskodanikke, viies ainult sündmused turvalisuse mõttes kaugesse tulevikku ja kaugele planeedile.
Tolles loos üritasid maalased (normaalsed inimesed) saavutada kontakti selle vangivaluriga, pakkudes tollele moosi. Niipea kui Haira nägi, et talle antakse midagi, muutus ta arglikust allujast taas ülbeks jõhkardiks, pidades mitte-inimesteks / lojusteks ka oma äsjaseid vangistajaid.
Kui nood „lojused“ aga otsustasid ülbitsejale peale põrutada ning näidata oma allumatust, muutus see kahetaktiline Haira taas lõdisevaks vaglaks „uute ülemuste“ ees.
Vat siin ongi selle loo moraal. Kui me pakume Venemaale oma hirmumoosi, siis tunnetab Moskva ennast ülbe vangivalvurina, kelle jaoks meie oleme vaid rämps. Sellise bipolaarse naabriga on keeruline, kuid moosi ei maksa talle pakkuda, on kõigil lihtsam.
---
lugu imus siin
No comments:
Post a Comment