Ta usub ja usaldab eriteenistusi kui selle nägemuse instrumenti, kui vahendit, mille abil saab sudida inimesi, rahvaid ja riike tegema midagi sellist, milleks neil endil pole ei mõistust ega tahet.
Et toimub pidev võitlus kõikide vahel ja kõikide vastu ning et osavam manipulaator, kelle käes on rohkem jõudu ja võimu, võtab oma.
Vabad vead viivad eduni
Me oleme kõik inimesed. Inimesteks olemise üks omadus on see, et me teeme vigu. Tõsi küll, mõnikord selgub, et praegu veana tajutav tegu või otsus osutub hiljem hoopis eduloo alguseks.
Vabas ühiskonnas on suur tõenäosus sellel, et need individuaalsed vead kumuleeruvad üha uuteks võimalusteks ja arenguks terve sootsiumi jaoks. Neil on see võimalus, kuna vaba ühiskond ja õigusriik loovad selleks nii võimalused realiseerumiseks kui ka raamid saavutatu kaitseks.
Mittevaba ühiskond ja repressiivne riik sulgevad suure osa mõttespooridest juba ette hirmukapslisse. Teadmisse, et niikuinii järgneb karistus või et edu saavutamise järel võetakse saavutatu võimukamate poolt üle.
Demokraatia kui päästev lüliti
Regulaarsetel ja vabadel valimistel põhinev esindusdemokraatia annab huvitava tulemuse, suunates vigade paratamatusest tulenevad arengud edulooks. Korrates algteesi sellest, et inimesed eksivad, tuleb siia lisada teine tees, et ÜKS inimene kipub olema oma harjumustes kinni ja eksima ühtemoodi.
Kui nüüd valimiste kaudu pääseb võimule TEINE inimene, siis on väga suur tõenäosus, et tema eksib jällegi teistmoodi. Sel moel need eksimused ei kinnistu, ei tardu ummikteeks, mis viib ühiskondlikku ja majanduslikku stagnatsiooni.
Vabas demokraatlikus valikute ja tagasisidestamise jadas annavad need erisuunaliste eksimuste tsüklid omamoodi pulseeriva efekti, mis hoiab arengu veresooned elastsena. Mittevabas ning ühesuunalises arengus need sooned aga paratamatult lupjuvad ja fataalsete arengute tõenäosus suureneb.
Kõvakäeline stagneerumine
Ja vat kas pole kummaline, et vabadus ja heaolu on omavahel korrelatsioonis. Mitte küll kiires ja ühetaolises, kuid siiski. Poliitiline vabadus koos õigusriikliku kaitsemehhanismidega viivad võimaluseni õppida eksimustest ja vastupidi. Eksimuste pealt õppimine muudab poliitilise tagasiside ja õiguskaitse mehhanisme kiht- ja kildhaaval.
Kui me vaatame migratsioonivoogude kaarte, siis – oh üllatust – väga üldistatult suunduvad need mittevabadest riikidest vabadesse ühiskondadesse. Muidugi pole see korrelatsioon ühene ning ka vabades riikides on oma pettunud ja heitunud inimesed, kes näeks meelsamini tugeva käe läbi loodud ühetaolisust.
Vladimir Putini peamine viga ongi see, et ta on valinud mittevabaduse tee, kasutades ära pettumuse ning nõuka-nostalgia energia ning viinud selle najal oma riigi kumuleeruva kurjuse rajale. Ühest küljest näitab see, et ka Vladimir Putin on inimene. Ta eksib. Halb uudis on aga see, et samamoodi mõtlejaid on kõigis ühiskondades, ka meie ümber, kes sedagi teksti lugedes huuli kõverdades puristavad: „vabadus ja demokraatia on illusioon“.
Ka see läheb mööda.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment