Pealkirjad stiilis „Serbia ja Ungari plaanivad sõjalist liitu, kelle vastu on see suunatud?“ on just täpselt selle süütenööri lõhnased. Või siis juba põlematõmatud tiku lõhnased, mis peaks süütenööri kohe-kohes susisema panema.
Tõepoolest, midagi ju seal kandis toimumas on. Kõigepealt teatasid Horvaatia, Albaania ja Kosovo midagi militaarse ühistegevuse sarnast. Seejärel tuli uudis Serbia ja Ungari vastukäigust. Nendest sõnumijupikestest piisab, et panna kuklakarvu krussi tõmbuma küsimusega, et mis seal siis JÄLLE toimub?
Viis ärevat aspekti
Justnimelt läbivate suurtähtedega JÄLLE, sest rahvuslikest, religioossetest ja riiklikest eraldusjoontest sigri-migri-kirju piirkond on tootnud sõjauudiseid rohkem kui vaja. Kui isegi pikem ajalugu kõrvale jätta, siis Serbia ja Kosovo mainimine ühes lauses peaks vist olema piisav.
Teine aspekt, mis toimib garanteeritud tähelepanumagnetina, on asjaolu, et nii Serbia kui Ungari on olnud eri aegadel dominandid, kelle suhtes vana vimma kandjaid leidub piirkonnas kuhjaga. Mägistes piirkondades on aga ka ürgvana ajalugu vägagi elus ja valulikke reaktsioone käivitav. Horvaatia, Albaania ja Kosovo – kõigil neil on Serbia suhtes põhjust kauna kanda. Nii Serbial kui Ungaril on aga oi kui palju killukesi oma suursugusest ajaloost, mida rohkem või vähem avalikult taga nutta.
Kolmas aspekt, mis paneb kulme kergitama, on NATO komponent. On ju praktiliselt kõik Balkani riigid peale Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina NATO liikmed. Ja nüüd korraga on üks selle liidu liige – Ungari – kokku mängimas Serbiaga, keda ilmselt NATO-sõbralikkuses kahtlustada ei saa. Samas peaks seesama NATO toimima ju rahustajana, kuid samavõrra mõjub ta ärritajana teistele.
Neljas aspekt on regiooniväline, aga antud ajahetkel seda ärritavam, nimelt Venemaa. See näiliselt asjassepuutumatu nimetus tuleb vähemalt minusuguse vaatleja jaoks automaatselt meelele, kui jutuks on nii Serbia kui Ungari, eriti kui see puudutab julgeolekulisi aspekte.
Viies element, mis meenub, on nii Serbia kui Ungari sisepoliitiline olukord, protestid sealsete valitsuste ja poliitikate vastu. Ning ilmselt sellest tulenev riigijuhtide soov näidata ennast kõvameestena, kes ajavad julgeolekuliselt olulist asja ning on seetõttu oma rollides asendamatud.
Palju kära ei millestki
Siis aga võtad kätte ja asud asja lähemalt uurima ning selgub, et kogu see ärevuspuhang on suhteliselt tühjast kohast välja imetud. Pealkirjade imeline maailm, kus kogu võistlus ja võitlus käib kõige olulisema ressursi ehk lugeja tähelepanu nimel.
Praeguses üle-euroopalises otsuseprotsessis kõlavad enam-vähem ühtses võtmes üleskutsed relvastuda. Taastada oma sõjalise heidutuse võimekus. Seetõttu on imelihtne pealkirjas näidata naabri poole ja teatada, et nood seal ostavad relvastust, prantsuse lennukeid ja saksamaa tanke. Toodavad mürske ja värskendavad kaitseplaane. Teevad seda ühisplaneerimise korras nende naabritega, kellega koos ennast turvalisemalt tuntakse.
Täpselt samamoodi saaks ju treida uudisnupukesi stiilis, et „Balti riigid kasvatavad sõjalist võimekust!“, „Eesti ja Soome plaanivad ühisõppusi“ jne. Ainult et see ei tõmbaks kuigipalju tähelepanu, erinevalt Euroopa hellast kõhualusest. Balti ja Balkani riigid võivad küll võhiku kõrvale sarnasekõlalised olla, kuid tähelepanu tase on siiski erinev, kas pole?
Seega – Balkanil pole tegelikult kuigivõrd ärevam kui pika aja keskmises võtmes. Aga Serbial ja Ungaril tasub ikkagi silma peal hoida. Või mis arvate?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment