Venemaal on seda müüti üheaegselt nii usutud kui ka ära kasutatud. Varem tehti juttu võimalikust „nihkumisest itta“ rohkem suusoojaks, lootuses ennast huvitavamaks muuta kolmnurgas Venemaa-Hiina-Lääs. Arvestus oli lihtne, sellise kahe jõukeskuse vahel eduka balanseerimise korral võiks mõlemad üritada Moskvat enda poole meelitada, pakkudes magusamaid diile ja muid präänikuid.
Nii ka kippus minema, eriti Lääne poolelt üritati joonistada suuri skeeme, kus Venemaad kujutati „globaalse Põhja“ osana, mis pidanuks paratamatult saabuvas vastasseisus „globaalse Lõunaga“ olema kui mitte otsustavaks, siis oluliseks kaalukeeleks.
Lõunamaine kokteil ei püsi koos
Minnes aga omaenda upsakusest ja valearvestusest tülli Läänega, üritab Venemaa nüüd ennast joonistada sellesama Lõuna osaks, nimetades seda küll omaloominguliselt (ja tõepoolest osavalt) ümber „Maailma enamuseks“. Puhtalt rahva-arvuliselt on tõepoolest sellel skeemil sisendus-jõudu ja ideel vägevust.
Ainult et nüüd, kui oleks vaja seda ida- ja lõunamaist kuuluvust kuidagi kapitaliseerida, selgub et too lõunamaine kokteil ei kipu sugugi ühes rütmis tegutsema. Peamine vene geopoliitikute palavikuliselt esilemanatav „strateegiline kolmnurk“ Venemaa-Hiina-India ei kannata aga üldse mingit tõsiseltvõetavat analüüsi. Liiga eriilmelised on need osapooled.
Pealegi on eriti üks nendest osalistest – nimelt Hiina – tõepoolest niivõrd omaenese suuruses ja ülevuses kinni, et Venemaa pole Pekingist vaadatuna suurt enamat kui suur ja halvasti hallatav territoorium.
Hiina perspektiivis on Moskva ebaoluline
Hiina esindja vastus USA praegusele administratsioonile: „Hiina on olemas olnud 5000 aastat ja seda enamasti ilma USA’ta, ning saab ka järgmised 5000 aastat ilma hakkama“ näitab selle suhtumise olemust parimal moel. Kui sellisena paistab juba USA, millega on Hiina (finants-)majandus nii üüratul määral seotud, siis Venemaa on selles võtmes suisa olematu suurus.
Venemaa üritas ennast hiina kapitalile samamoodi huvitavaks muuta, pakkudes sealsetele ettevõtetele võimalus üle võtta need nišid, mis jäid tühjaks peale Lääne firmade lahkumist reaktsioonina Venemaa kuritegelikule sõjale Ukraina vastu.
Paraku aga selgus, et Venemaa turg on esiteks liiga väike hiina perspektiivist vaadatuna ja teiseks venelased ise liiga läänemeelsed. Mõlemad väited kõlavad esmapilgul jaburana ning vajavad seletust.
Hiina autotootjad on nüüdseks hakanud massiliselt lahkuma vene turult, kuna selgus et siinsed müügid on liiga napid. Aastaga on sulgunud juba u 450 automüügisalongi, kuna nende müüginumbrid on jäänud mõnekümne sõiduki juurde aastas.
Hiina autotööstuse näide
Hiina autodele kuulub küll praegu u 60% vene autoturust, kuid vene tarbijad on peale esimest tutvust hiina „odavate analoogidega“ kiirelt jahtunud nii sõidukite enda kvaliteedi, probleemse järelteenenduse kui varuosade vähese kättesaadavuse tõttu.
Vene klientide nö läänemeelsus seisneb aga asjaolus, et kuna on ennustatud, et lääne, Jaapani ja Korea tuntud brändid võivad naaseda juba lähiaastatel, siis jätab enamik oma ostu pigem ootele, lootuses parematele aegadele ja autodele.
Sõidukid on vaid jäämäe veepealne osa. Suurem osa on olulisem ja strateegilisem võrgustik alates gaasitrassidest, nafta-tarnetest ja kuni sõjalise/kõrgtehnoloogilise koostööni välja.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Moskva poolt deklareeritud idapartnerlus – või teisiti öeldud üleolev-upsakas tees „need Lääne sanktsioonid meid ei mõjuta“ on lihtsalt enesepettus vene moodi. Peamine, et meie seda pettust uskuma ei jääks ja kordama ei hakkaks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment