Geopoliitika on soovmõtlemise ja ülelihtsustamise korrutis, tuletis ja koletis. Vaadates liiga kaua maailmakaarti võib vaataja lahustuda mõtetes looduslikest ja loomulikest piiridest ning nendes valitsevatest mõjusfääridest.
Soovmõtlemine, kuna enamasti on nende mõtete veeretaja keegi, kes soovib neid mõjusfääre kehtestada. Või siis vähemalt olla osa kehtestava kuninga õukonnast – nõunik või muidu lähedalseisev isik, kes mõjusfääri kehtestamise mõtte eest vääriliselt tasustatud saab.
Ülelihtsustamine, kuna need suured või väikesed territooriumid kaartidel ei kõnele. Jäävad kuulmata tüütud ja segavad pirinad inimestest, kes nondel territooriumitel elavad ning kelle nägemused õigusest ja õiglusest näivad lihtsustajale kohatuna. On ju lihtsustajal „ainuõige nägemus“ asjade loomupärasest korrast ja ulatusest. Jõest mereni näiteks.
Korrutis, kuna siin võimendub teadmatus ja tahtmatus. Kui neid päriselulisi, inimelulisi taustalugusid ei teata ja ei tahetagi teada, on tulemuseks ignorants. Näiteks slaavi ühtsuse nimeline ignorantne luul, mis ei soovi teadagi, kes ja kas sooviks sellesse Russkii Mir ühtsusruumi kuuluda. Tingimusi siin ei seata ja vange ei võeta.
Tuletis, sest kui kinnismõttelise ideele liitub piisav sõjaline või rahaline ressurss, on tulemuseks allutus. Tiibeti tasalülitus, hani’tamine selle sõna suurhiinalikus võtmes.
Koletis, verine ja hingetu, keha ja vaimu allutamine piitsutavale ja piinavale usule riigi ülemuslikkusele inimese üle. Impeeriumi sõdur on ühesugune, isegi kui impeerium on tilluke, vaevalt poole poolsaare suurune, kuri-korealine. Või ka hiiglaslik, mille kohal päike kunagi ei looju. Siin pole suurus oluline.
Kuid õnneks on geopoliitika ka saamatu ja suutmatu. Võimetu arvestama asjaoluga, et kogu see unistus mõjusfääridest on vaid vari koopaseinal, mida varjuvaataja on hakanud pidama tõeluseks.
Tehes ma suursuguseid plaane, läheb varjuvaatajal meelest, et ta on vaid inimene. Ning et tema tahet peaks jõustama inimesed. Palju inimesi ja pika aja jooksul ning plaanikindlalt. See mõte, et on võimalik a) palju inimesi b) pika aja jooksul ja c) plaanikindlalt tegutsema panna, on sama lollakas kui iga teine suur konspiratiivne mõttekäik.
Palju inimesi võrdub palju eksimusi, palju valesti arusaamisi ja palju vigu teostamises. Isegi kõige kontrollitavamad inimrühmad, korduvate ühte-harjutamiste järel teevad vigu, olgu näiteks sõjaväed või spordimeeskonnad.
Pikk aeg põrmustab kõik plaanid. Inimene plaanib, kuid siis tuleb päriselu ja naerab pisareteni. Mõnikord paraku verepisarateni.
Olgu lohutavaks lõpunäiteks omaaegse geopoliitilise suurtegija Rootsiga juhtunud apsakas. Oma suurte plaanide teostuseks oli neil vaja tammepuid. Palju, sirgeid ja tugevaid, millest oleks hea laevu ehitada – sest kuidas sa muidu oma plaane teostad, onju.
Nii umbes XIX saj keskpaigas otsustas Kuninglik laevastik, et vaja on panna kasvama 300 tuh tamme. Mõeldud-tehtud. Ainult et kuna korraliku laevaehituseks kõlbuliku tamme küpsemiseks läheb u 150 aastat, siis tellimuse valmides selgus, et puust laevu enam ei tehta. Nii sündis Visingsö mets, aga mitte Suur Laevastik.
---
lugu ilmus siin
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment