Kui isegi kõrvale jätta tänapäevase meediamaastiku ühte kõveramat peeglit ehk peakirjade imelise ja süva-eksitava maailma eripärad, siis tuleb ikkagi tunnistada, et sellised määratlused on alpus ja narrus.
Praeguse klikipõhise veebimajanduse kütus on inimeste tähelepanu, mida tuleb püüda üha äärmuslikemate võtetega. See pole iseenesest hea ega halb, lihtsalt iga väljaanne otsib oma ellujäämismudelit. Kes kütab hagu alla kärtsude pilgutõmbajatega stiilis „seitse seksinippi“, kes üritab rõhuda väärikusele surmigavate ja infotühjade pealkirjadega nagu „suur intervjuu“.
Aga kui astuda pealkirjade neoontuledest eemale ja hinnata selliste väidete sisu, siis see näib veelgi suurema narrusena. Proovigem ette kujutada 1492.a elava inimest (Ameerika „avastamise“ aasta), kes tõsimeelselt oleks pannud kirja sõnad: „Keskaeg on surnud“. Või 1914.a kaevikusse saadetud tegelast, kes kirjutaks rindereporterina: „Esimene Maailmasõda on alanud!“
Sellised hinnangud ja määratlused omistatakse alati sündmustele hiljem, tõmmates pidevalt kuhjuvatele faktivihkudele ümber raame nagu tünnimeister üksikutele laudadele vitsu, vormides neist midagi enamat kui iga tünniks saav lauajupp eraldi seda kujutaks.
Nii et rääkida „epohhi lõppemisest“ on ehk kohane nekroloogidele, aga mitte jooksvate arengute analüüsile, kuitahes murrangulistena toimuvad arengud ka ei näiks.
Teine aspekt on aga hetkel meeliköitvate protsesside nö uudsuses. Mis on siis põhimõtteliselt uut suurvõimude omavahelises konkurentsis? Võibolla ehk ainult see taustal võbelev arusaam, mille kohaselt me tahtsime üheskoos uskuda, et seda konkurentsi peaks ohjama rahvusvaheline õigus ja riikidevahelised ühendused. Või veelgi ausamalt – meie soov uskuda nendesse õigustesse ja ühendustesse.
Seega – selles maailmas toimuvate südmuste meteoorisajus või virmalisteveikluses pole midagi põhimõtteliselt uut, ammugi mitte süsteemi-murdvalt või –moodustavalt. On vaid sõdade vahel tekkiv idealistlik lootus muutusele inimloomuses (stiilis – niimoodi enam ju juhtuda ei saa) ja siis taas-saabuv tõdemus, et saab ikka küll.
Nagu nentis üks inimkäitumiste uurija, on paar tuhat aasta liiga lühike aeg, et täheldada mingeid põhimõttelisi muudatusi selles suhete mustris. Kõik väited selle muutumise-murdumise osas on pigem muinasjutt.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment