Venemaa joonistab sõjastsenaariumeid

„Euroopa kavatseb Venemaale kallale tungida hiljemalt 2027.a, selle tõendiks on piiride mineerimine ja kaitserajatiste rajamine.“ Umbes selle sisuga publikatsioon nägi hiljuti ilmavalgust ühes Venemaa populaarseimas ajalehes.

Säherduse lolluse peale võiks ainult ohata ja loo lõpetada, kuid mulle tundub, et siin on siiski piisavalt õpetlikku, millest teha lühikokkuvõte ja mingi järeldus.

Esiteks see, et elanikkonna ettevalmistamine (järjekordseks) sõjaks algab justnimelt sellise fooni loomisega. Rääkimisega, et tulevane rünnakuohver on tegelikult agressor ja et sellele ähvardusele tuleb vastu hakata.

„Me lihtsalt oleme sunnitud reageerima“ – mäletate seda Moskva sõnumit, mis käis koos sissetungiga Gruusiasse 2008.a ja Ukrainasse 2014 ja 2022 aastatel. Nii et mitte märgata taolisi sõnumeid oleks lühinägelik.

Sõnumikandja valik

Teiseks on sõnumikandja mõnikord sama oluline kui sõnum ise. Ajaleht Komsomol’skaja Pravda (KP), milles seesinane tekst ilmus, on üks populaarsemaid Venemaal. Tõsi küll, ta on selles ederivis alles viiendal kohal, kuid neli eespoolset (nagu näiteks Vedomosti, Rossiiskaja Gazeta jt) on pigem eliidile suunatud, ametlikku ja äriinfot kandvad.

KP on aga selles rivis esimene poolkollane väljaanne, millel on oma harukontorid / väljaanded kõigis regioonides, korralik veebilevi ka sotsiaalmeedias ja ka kõva tsiteeritavus-indeks. Kui mingi tekst ilmutatakse nt Rossiiskaja Gazeta’s, siis selle auditooriumiks on võimu toiteahela ülakorrustel olevad inimesed ja ka välis-auditoorium, KP on aga suunatud sisse ja massidesse.

Kas nimetada seda nüüd päris-ajakirjanduseks või propagadatoruks, milles kõik olulisemad publikatsioonid kas tulevad otse presidendi hiigeladministratsioonist või siis vähemalt kooskõlastatakse kuraatoritega, pole hetkel niivõrd oluline. Peamine on lihtsalt meeles pidada, et sõltumatu ajakirjandus eksisteerib vene inforuumis kas eksiilis või siis niivõrd madala tasemega / väikese lugejatearvuga kanalites, et need pole siseinfo mõttes olulised.

Kolm stsenaariumit

Artikli sisu on ekspertarvamuste baasil kokku kirjutatud kolm stsenaariumit, mis olla Euroopa sõjardite laual.

Esiteks Kaliningradi kaaperdamine. Selle stsenaariumi peamine võlu on see, et lugejale jäetakse mulje: „tegelikult on kõik samasugused vargad ja valetajad, kui vähegi võimalik, tahavad ka nemad meie küljest tükke rebida, nii nagu meie Krimmi kaaperdasime“.

Ja et kui verejanulised läänlased hakkavad Kaliningradi ründama, siis vene pool on „lihtsalt sunnitud omadele appi minemiseks ründama läbi Suwalki koridori“. Kaliningradi olevat aga eurooplastel selleks, et lammutada Venemaa ja lagundada see väikesteks riikideks, mille ressurssidele siis käpp peale panna.

Loogikalõtkud

Missugune on küll loogiline seos võimalik Kaliningradi kaotuse (mille kuuluvus on Venemaale niigi vaieldav) ja ülejäänud impeeriumi lagunemise vahel, ma aru ei saa. Aga see lugu ongi suunatud sisetarbijale, nagu juba öeldud.

Teiseks Moldova muutmine uueks sõjaliseks platsdarmiks. Venemaa vastu. Ja et sellele ohule vastuseismiseks Venemaa on jällegi „lihtsalt sunnitud“ murdma läbi Odessast ja muust teele jäävast, et kohtuda rinnutsi kuri-NATOlastega, kes küll ei kavatse Moldovat oma liikmeks ära võtta, vaid lihtsalt kurjalt ära kasutada.

Kolmandaks vastasseis Arktikas. Sellesse stsenaariumisse on kuidagi sisse õmmeldud ka Soome vastuvõtmine NATO liikmeks, selleks et rünnata Piiterit. Kus see loogiline lõtk on, ärge jällegi minu käest küsige. Lisaks nendivad loo tarvis küsitletud eksperdid, et see stsenaarium on kõige nõrgem, kuna siin piirkonnas on üheks võtmetegijaks Hiina, kellega Läänel polevat mune ega ressursse piike murda.

Sõnum – pikk sõda on vältimatu

Kordan lõpetuseks seda, et taolised tekstid on mõeldud mitte tõsiseks analüüsimiseks, kuivõrd teadmiseks, missuguse sõjapiltide maalimisega Moskva oma rahvast toonuses hoiab. Peamine sõnum – kuri Lääs plaanib alles alustada suurt sõda Venemaa vastu ning sellele vastuseismiseks on vaja mobiliseeruda. Veel pikki aastaid ja järjest tõsisemalt.

Tõlkides kõik selle ühte lihtsasse lausesse – Venemaa presidendi meeskond üritab veenda omaenda rahvast, et pikk ja suur sõda on vältimatu ja et Venemaa on valmis seda pidama, sest näeb vainlase plaane juba ette läbi.

---

lugu ilmus siin

Mordorist Kukus

- Sanktsioonide mõju Venemaa majandusele, st sõjapidamise võimekusele avaldub sadades pisidetailides, mis toimivad kumuleerudes ja omavahel võimendudes. Üheks näiteks sobib kasvõi pisike ja näiliselt ebaoluline detail nagu kartulipõud VF-VV liitriigis - mille algpõhjuseks on kaubanduslikud piirangud. Teiseks juba palju otsesemalt mõistetav, igasugu sõjatehnika tootmise muutumine mitte-kasumlikuks isegi riiklikele ettevõtetele ja sellega seotud varustushäired

- VF-UA läbirääkimisi ei saa kuidagi nimetada rahuläbirääkimisteks. Tegemist on Donald Trumpile suunatud protsessiga, kus Ukraina taotleb relvade eraldamist endale, Venemaa aga selle varustuse lõpetamist

- Ukrainas kui olemuslikult vabas ühiskonnas seejuures toimuvad protestid ja ligi pool elanikkonnast tunneb muret riigi eemaldumise üle demokraatiast, Venemaal on aga absoluutne enamus kaasa kiitmas riigi tegevusele (olgu siis tahtsi või vastutahtsi)

Saadet juhivad Kaur Rasmus Tammelaan ja Ainar Ruussaar, saade järelkuulatav siit

Putini uus kaardivägi

Kuningat teeb õukond. Inimesed, kes on nõus nimetama kedagi kuningaks. Veelgi enam – allutama end sellele inimesele. Mida siiramalt ja truumalt, seda parem.

Enamik kuningaid satub valitsema olukorras, kus õukond on talle pärandina sülle sadanud. Mõnikord sõna otseses mõttes pärandina, enamasti aga kaudses. Ja siis need õukondlased juhtuvad tihtilugu olema valitsejast vanemad, kogenumad, suutlikumad. Või siis vähemalt endast paremal arvamusel.

Säärased õukonnad on pea alati vaid tingimuslikult lojaalsed. Nad on harjunud täitma oma rituaalseid rolle ja näiliselt kummardama ülemuse ees, olles aga tingimuste muutumisel valmis nuga selga lööma. „Ka sina, Brutus!“ - mäletate ju?

Pikk kogemus

Vladimir Putin on seda kõike näinud väga lähedalt ja pikalt. Nii oma 25 valitsusaasta kui varasemate eluetappide jooksul on ta kas osalenud ise õukonnamängudes, rääkimata KGB-aegsetest manipuleerimis-õpingutest ja –praktikatest.

Nüüd on ta koos oma põlvkonnaga vanuses, kus paratamatult hakatakse rohkem muretsema oma tuleviku ja pärandi üle.

Vladmir Putin pole küll samas olukorras kui tema üks värvikamaid vasalle – Ramzan Kadõrov, kes Kremli survel ja abil on pärinud võimu oma isalt ning üritab nüüd seda omakorda sokutada edasi oma pojale. Kuid teatud sarnasus on siin siiski, ka tema on ümbritsetud seni allasurutud, ent ambitsioonikatest klannidest, kes võimaluse korral on valmis ennast kehtestama. Oh üllatust, tehes seda Putini arvelt.

Kolmas kaardivägi

Tinglikult võib öelda, et Putinil on kasutada kolm kaardiväge, kes peaks teda taoliste survete eest kaitsma. „Vana kaardivägi“ on küll kliššeelik väljend, kuid antud juhul ka täiesti sobilik. Need on laias laastus tema vanuse- ja saatusekaaslased, kooli- ja teenistuse aegadest, suvilakooperatiivi naabrid jne. Kuid nende häda on kõrges staatuses ja eneseteadvuses ja seega on neid põhjust kahtlustada.

Teine on nö „ametlik kaardivägi“ ehk RosGvardija. Politsei alluvusest otse presidendile alluma välja toodud üksused, kelle funktsioonid on ausalt öeldes hägusad ning kelle osas on arvatud, et nemad peaks vajadusel hakkama mässe maha suruma. Prigožini mäss aga näitas, et mingit automaatselt käivituvat kaitsemehhanismi pole tekkinud.

Nüüd siis luuakse väga tinglikult „uut kaardiväge“, kes peaks teoreetiliselt olema kõigele heale oma elus võlgu otseselt Putinile. Need on nn „sõjalisest erioperatsioonist“ läbi käinud inimesed, keda nüüd hakatakse koolitama uueks eliidiks.

„Uue aja kangelased“

Nii näiteks on meie kõrval Pihkvamaal seni valitud 300 kandidaadi hulgast programmi „Pihkvamaa kangelased“ (Герои земли Псковской) välja 142. See on ainult väike osake üleriigilisest programmist, mis on käivitatud otse Putini korraldusega ja peaks hakkama järk-järgult üle võtma erinevaid kohti nii eri tasemete täidetsaatvates ametites kui seadusandlikes kogudes.

Need on enamasti inimesed, kes üha enam tardunud ja stageerunud riigis saavad endale ootamatu sotsiaalse redeli, mis on nende jalge ette seatud otse ja vahetult Putini poolt. Putin käivitas selle sõja, kuhu sattusid suhteliselt suvalised inimesed, kellest suurel osal poleks olnud lootustki sattuda võimu toiteahelate manu.

Kokkuvõtteks – despoot teab, et ainult isiklik lojaalsus ja uue põlvkonna nälg hüvede järgi võivad teda kaitsta juba alanud ressurissde ümberjagamise laines. Vana eliidi käest on mida ära võtta, aga see tekitab raginaid senises süsteemis. Nende vappumiste ette on vaja luua puhver uutest lojalistidest.

---

lugu ilmus siin

Karistusmeetmete 18.paketist: samm õiges suunas

Seoses järjekordse karistusmeetmete paketi vastuvõtmisega kolm mõtet

Esiteks: sel moel näidatakse, et jätkatakse reageerimist VF agressioonile Ukraina vastu. Samm sammu haaval tõmmatakse koomale rõngast VF legaalse ja illegaalse äri ümber, võimaluse ümber teenida raha selleks et jätkata sõda

Teiseks: esmakordselt seati sisse nö ujuv hinnalagi, mis saab olema 15% madalam turuhinnast. See muudab edasised korretktsioonid lihtsamaks, automaatseks, ilma et peaks iga muudatuse jaoks tegema omaette otsuse

Kolmandaks: on palju kahtlevat urinat sanktsioonide efektiivsuse osas. Nad on toimivad, lihtsalt ei suuda mõjutada kõike ja korraga. See on nagu linnaehituse protsess. ei saa iial öelda, etlinn on nüüd valmis. Kogu aeg ilmneb, et midagi on vaja korrigeerida, ümber ehitada või siis mingi element üldse maha lammutada ja uus püstitada

Nii et kokkuvõttes - see on samm õiges suunas. Karistusmeetmete rakendamist ja uuendamist jätkatakse seni, kuni VF ei taltu
---
intekas ilmus siin

Vabaduse vaim ja despoodi võim

Ühelt poolt kokkulepitud mängureeglid, vastasikune lugupidamine, riigipiiride puutumatus, inimõiguste järgimine. Teiselt poolt tülinoriv küsimus: „mis reeglitest te räägite, kes need kokku leppis?“

50 aastat tagasi sündisid Helsinki lepped, mis kehastavad siis seda esimest poolt. Sündisid on õige sõna, sest protsess oli pikk ja vaevaline, lõplikku teksti kooskõlastasid 3 aasta jooksul sajad diplomaadid. Lõpuks jõuti 1975.a suvel niikaugele, et ilmusid kohale praktiliselt kõikide Euroopa riikide esindajad, lisaks NSVL, USA ja Kanada riigipead, lõppaktile anti kokku 35 allkirja.

Teiselt poolt siis Venemaa praegune liider, keda pole isegi põhjust nimepidi nimetada. Venemaa, kes peab ennast küll miskipärast NSVL järeltulijaks õiguste mõttes, kuid väga valikuliselt võtab meeles pidada varasemaid lubadusi ja kokkuleppeid.

Kokkulepete koorem

Tõele au andes on neid riike muidugi rohkem, mille valitsejad eelistavad demokraatiale despootiat, kuid nood riigid pole hetkel olulised, kuna nemad polnud ka toonase kokkuleppe osalised. Eks see on muidugi ka Helsinki koordinaat-teljestiku üks nõrkus, et Euroopa/Lääne esindajad pidasid universaalseks seda, milles nemad kokku leppisid.

Helsinki kokkulepped on muuseas selle Läänekeskse maailmanägemuse üks iseloomulikumaid detaile. Nii pidi see lepete süsteem panema lõpu protsessile, mida läänlased nimetasid vastavalt Esimeseks ja Teiseks maailmasõjaks, ehkki sisuliselt olid need mõlemad Euroopa-kesksed nähtused, millest teisel oli küll ka tublisti peegeldusi tõepoolest üle enamiku maailmast.

Kuid kogu see taust on vaid kõrval-lugu toona väljakujunenud rahvusvaheliste suhete süsteemi ühele elemendile – OSCE ehk Euroopa julgeoleku ja koostöö organisatsiooni põhimõtetele: suveräänsuse austamine, jõu kasutamisest hoidumine, tülide lahendamine rahulikel meetoditel.

Despootia soov olla reeglitevaba

Nüüdne Venemaa on üsna selle sajandi algusest peale hakanud neid põhimõtteid vaidlustama ja ka otseselt rikkuma. Ilmselgelt on seotus mingisuguste protseduuri-reeglitega (mis on aga demokraatia alustala) võõras sellele mõtteviisile, kus asju aetakse mitte kokkulepete, vaid juhi soovide kohaselt (mis on despootia olemus).

Tolles mõttemaailmas on reeglitest kinnipidamine nõrkuse ilming. Suveräänsust nähakse kui õigust kehtestada omaenda tahet, tuginedes jõule. Kui seda jõudu ei ole, pole ka suveräänsust. Selles võtmes tulebki mõista seda esmapilgul skisofreensena tunduvat Kremli retoorikat, kus ühe hingetõmbega räägitakse „tõelise suveräänsuse tagamisest“ ja siis eitatakse Ukraina õigust sellelesamale suveräänsusele.

Mis on selle jutukese mõte? Aga see, et reeglitepõhise vaba maailma vaim ja ideestik on praegu pandud üha tugevama surve alla despootide poolt, kes soovivad seda maailma enda tahtele painutada. Ma pole nõus väidetega, et maailmakord on juba muutunud. Seda saaks öelda ehk vaid pikki aegu hiljem, jagades protsesse etappideks „ennem“ ja „peale“. Kuid vaba maailm ja vabadus on suurema surve all kui oleme pikki aegu harjunud. Meie ülesanne on lihtsalt sellele survele mitte alluda ja mitte lasta despootiatel võita.
---
lugu ilmus siin

Ukraina integreerimine Euroopa kaitsesse

Euroopa ees seisab praegu küsimus, kuidas tõrjuda Venemaalt lähtuvat ohtu. Ilma Ukrainata seda teha ei saa. Või ütleme teistpidi – Ukrainaga mõjub Venemaa tõrjumine palju usutavam kui ilma.

Kunagised unelmad Venemaa „postiivsesse hõlmamisse“ ja seeläbi ohupildi ümbermõtestamisse võib ilmselt lähiaegadeks panna ilusate unistuste kummutisse koos roosade ponide ja muu säärasega. Võibolla kunagi ajad jälle muutuvad, kuid las see mõttekäik puhkab mõnda aega.

Lootused sellele, et saabub „kauni tuleviku Venemaa“ ajastu, et Moskoovia muutub sisemiselt, laguneb ja üldse muutub mitte-imperiaalseks, kuuluvad umbes samasse rubriiki. Unistada ju võib ja vastava eesmärgi nimel tegutsevale venemaalaste seltskondadele saab soovida edu, kuid realistlike plaanide ehitamisele see lisandväärtust ei anna.

Ukrainaga ja koos Ukrainaga

Selle mõttemängu alguspunktiks on see, et vaba Ukraina kontseptsioon peab säilima. Isegi halvimate stsenaariumite puhul. Kasvõi sel moel, nagu säilis vabade Balti riikide kontseptsioon ka kurjeimal, NSVL okupatsiooni perioodil.

Kuna aga ma arvan, et samasugune stsenaarium ei kordu ja Ukraina jääb kasvõi köndistatud kujul püsima, siis saab ehitada plaane, kus tegutsetakse koos Ukrainaga. Selle ainsa riigiga, kes tegelikult ka teab, kuidas Mordoriga sõdida.

Loomulikult on meie peamised ja vahetud liitlased ülejäänud Euroopa ja NATO liikmed. Loomulikult on nende sõjalis-tehniline ja luure ning juhtimis-alane võimekus hindamatu tähtsusega. Kuid täpselt sama loomulikult on Ukraina kui rinderiigi vahetu sõjakogemus praeguses turbokiirusel arenevas lahingutegevuses kordades kõrgem kui suhtelises rahus elavatel läänlastel.

Oskuse ja tahte ühendus

Praegu tegeletakse muu hulgas vastuse otsimisega küsimusele, et kuidas korraldada ümber kaitseplaane, juhuks kui USA peaks oma osaluse Euroopa kaitses kasvõi osaliselt või ajutiselt peatama. See on ebameeldiv ja ebamugav, aga absoluutselt möödapääsmatu. Loodame, et nii ei lähe, aga plaan B peab olema.

Loomulikult oleks ropult narr öelda, et koostöö Ukrainaga oleks kuidagi asendus koostööle USA’ga. Esiteks saab lähtuda eeldusest, et pika-ajalises strateegilises perspektiivis oleks USA jaoks Euroopa hülgamine viga tema enda huvide kontekstis. Teiseks aga tõukuda teadmisest, et Ukraina sõjameestel on meile pakkuda midagi väga palju väärtuslikumat – nii päris-oskust kui päris-tahet Venemaale vastu hakata.

Selle lühikese jutu mõte on selles, et Venemaaga piirnevate Poola, Balti ja Põhjala riikide Mordori-tõrje usutavus kasvab kordades, kui lisaks traataedadele, maamiinidele ja muule säärasele on tõrjesse integreeritud ka vihaste ukrainlaste komponent. Vastates võimalikule küsimusele, et kuidas saab mitte-NATO riik osaleda NATO väevõimekuses, siis soovitan vaadata, kuidas nt Soome oli kaasatud NATO tegevustesse ammu enne enda liikmesuse vormistamist.

Veelgi lühemalt – Ukraina peab püsima ja Ukraina peab olema osa EU ja NATO kaitsemehhanismist.

---

lugu ilmus siin