Tunnistan kohe üles, et see on lihtsustus, nö kunstiline liialdus. Sultanistlik süsteem ei koosne ainult sultanist. Enamik õukonna omavahelisi hõõrumisi, purelemisi ja konkurentsimänge jääbki sultanile endale nägemata, kuid rivaalitsemise ägedus pole sellest väiksem.
Süsteemi toimimine toimub ikka alati, sõltumata sajandist ja riigist ühe asja pärast. Ressursside pärast. Sultanistlikus, personalistlikus valitsemismudelis on kõige olulisem ressurss Tema Enda tähelepanu.
Ülejäänud seltskond kasutab kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid, tõmbamaks konkurentidel vaipa alt ära ja saamaks endale kõrgemat asendit selles idamaiselt keerulises hierarhias. Õiguses pääseda esimesena audientsile ning seeläbi armulisemaid otsuseid enda kasuks.
Moldova episood
Praegusel Venemaal on „lähivälismaa“ kontrollimine lihtsalt üks tööriist, olemaks oluline presidendi administratsiooni hiiglaslikus ussipesas. Sest nii nagu inim-õukond teeb kuninga, nii kontrollitav satelliit- või sõltlas-riikide võrgustik teeb riigist impeeriumi. Argisest Moskooviast üleva Vene impeeriumi.
Eelmisel aastal loodi presidendi administratsiooni juurde Strateegilise koostöö ja partnerluse valitsus, mille pealikuks on Sergei Kirienko. See ei tekkinud muidugi tühja koha peale, kuid eelneva inimeste, institutsioonide ja ideede rägastiku kirjeldamine viiks meid liiga sügavale õukondlikku sohu.
Uus struktuur peaks varasemast paremini kontrollima lähivälismaad, mille osas on olnud ridamisi läbikukkumisi. Üks ammune sihtmärk, mille osas on korduvalt samuti kõrbetud, on Moldova. Endine impeeriumi osa, mis ilmutab sobimatult jonnakat euroopa-meelsust.
Nüüd otsustati seda meelsust rünnata läbi peamise euroopasse viiva partneri, Rumeenia kaudu. Selle parlamendi alamkojast õnnestus venemeelsete jõudue poolt vargsi läbi viia Moldova ja Rumeenia „kiirkorras ühendamise“ algatus. See peaks teoreetiliselt panema kihama kõik need jõud, kes Rumeenia poolt allaneelamist vastustavad, sh Trandniestria ja Gagauusia.
Lõuna-Osseetia episood
Teine näide on Vene ametlikule välispiirile lähedasest nn Lõuna-Osseetia nimelisest moodustisest, Gruusia küljest äranäpistatud Tshinvali regioonist. Selles piirkonnas plaaniti korraldada Krimmi „referendumiga“ sarnane lavastus, mis pidanuks viima Lõuna- ja Põhja-Osseetia ühendamiseni. Sisuliselt aga sooviavalduseni liituda Venemaaga. Sest no jällegi – Impeeriumi ülevust näitab see, kui uued alad soovivad sellega liituda.
Muuseas, ka selles näitemängus üritatakse tegelikult kopeerida Lääne ühendusi, mille liikmeks pürivad nt nii Moldova, Ukraina kui nüüd ka Armeenia. Gruusia õnnestus Moskval vähemalt ajutiselt tagasi tõmmata, nüüd võib tema küljest uuesti tükke ampsata.
Lõuna-Osseetia senine pealik „astus omal soovil“ ametist tagasi, kuna ta kutsuti Puutini enda nõunikuks. Põhja-Osseetiast toimetati kiirkorras ja veidi rapsides asemele uus tegelane, kes peaks referendumi-mängu lõpuni viima. Ei ühe ega teise nimi pole oluline, märkimist väärib ehk vaid see, et uus on vene kodanik, samamoodi nagu ida-Ukrainasse viidi vene kodanikke „DNR/LNR“ mänge korraldama.
Tundub, et nii Moldova kui Lõuna-Osseetia episoodid on tühised. Need ju ei too kaasa vene rahva vaimustuse tõusu või muutusi suurtes geostrateegilistes mängudes. Kuid see toobki meid tagasi selle loo alguses mainitud ühemeheteatri juurde. Need väikesed sammud on mõeldud, etendamaks tulemuslikkust ja vajalikkust Tema Enda jaoks kitsamalt ja presidendi administratsiooni jaoks laiemalt.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment