Miks nafta on parem sihtmärk kui gaas?

Igaüks, kes jälgib kasvõi veerand silmaga seda, kuidas Ukraina vastab Venemaa agressioonisõjale, on näinud ridamisi rünnakuid vene nafta-taristu vastu. Sel moel saavutab Ukraina kahte eesmärki – materiaalset ja informatsioonilist kahju Venemaale ning pole üleüldse selge, kumb on tänapäevases maailmas olulisem.

Tulekuma ja suitsusambad on miski, mis tõmbab juba alateadlikul, ürgaegadest tuleva kollektiivse mälu / ohutunnetuse tasandil tähelepanu. Ei ole kindlamat meetodit, panemaks tänast inimest toimima info-agendina, kui tuua ta lähikonda mingi lõõmav õnnetus.

Telefonikaamerast rändavad need kaadrid sotsiaalmeediasse ning iga sellise postituse kaudu mureneb kujutelm Venemaa kõikvõimsusest. Ükskõik missuguse sõnumiga postitajad neid kaadreid ka ei saadaks, kuipalju ka ei kiruks ja ei kurvastaks, on sisuliselt pildi-allkiri järgmine: „ka seda objekti ei suudetud kaitsta“

Aga gaas?

Kuid natukesegi laiema pilguga ringi vaadates peab varem või hiljem tekkima küsimus – aga miks samasuguse või ligilähedasegi innukusega ei kahjustata gaasitrasse / pumbajaamu / vedeldamisvõimsusi?

Kui jätta kõrvale Läänemere põhjas kulgenud Nord Stream 2 nimelise torustiku kahjustamist segastel asjaoludel, siis pole ju midagi muud sellest valdkonnast kuulda? Peaks ju gaasitrasside ründamine olema sama jõukohane ning saavutatavad eesmärgid – materiaalne ja informatsiooniline kahju võrdväärsed?

Ühe magusaima sihtmärgi – nn Jamali risti – ründamise võimalusest-vajadusest on räägitud ka Ukraina enda allikate sõnul päris pikalt. Tegemist on 17 gaasitrassi ristmikuga, läbi mille kulgeb u 85% vene gaasist. See konkreetne objekt jääb küll Ukrainast väga kaugele – Kiievist võetuna u 4000 km – kuid praeguste arengute juures pole ka siin midagi ületamatut.

Kolm põhjust

Esimene põhjus, mida välja tuuakse, on see, et maagaas pole otseselt sõjaline, vaid pigem tsiviil-kasutuses olev tooraine. Gaasi peal ei sõida ei lennukid ega tankid. Kuid samas – maagaas on ülioluline lähtematerjal lõhkeainete tootmisel. Pealegi – sellest toodetakse u 45% vene elektrienergiast ning selle võimekuse lõhkumine oleks vägagi võrdmärgine Moskva agressiooni kontekstis.

Teiseks rahaline aspekt. Venemaa väliskaubanduses ehk siis raha toomises sõjamasina käigushoidmiseks on nafta kordades olulisem komponent. Naftamüük annab siin 85% ja gaas ainult 15% tuludest.

Kolmandaks ja kahjuks küünilis-pragmaatiliselt kõlavaks momendiks on Ukraina ja Euroopa sõltuvus vene gaasist. Ehkki Euroopa Liit on püstitanu ülesandeks loobuda vene gaasist aastaks 2027, jätkuvad praegu nii selle sisseost kui ka transiit läbi Ukraina.

Kõik see on mõistagi vaid minupoolne tõlgendus, et miks vene gaasitaristu on seni jäänud suhteliselt puutumatuks. Loodan väga, et küünilised seletused jäävad ebaoluliseks ning et kättemaks Moskva kuritahtlike rünnete eest vaba maailma pihta jõuab ka gaasisektorini.

---

lugu ilmus siin