Me näeme leegitsevat nafta-taristut, me näeme järjekordi bensiinijaamades, me näeme nutvaid videosid stiilis "mille eest ja mis saab edasi". Need on klikkepüüdvad ja emotsioonekütvad. Enneolematu levikuga kõigis nendes (sotsiaal-)meedia kanalites, mida vene võimud üritavad ära keelata või vähemalt piirata.
Aga neid pilte vaadates me ei näe lööke VF eliidi pihta, kelle kuuluvus siseringi lähedusse ja juurdepääs kapitaliturule on neid teinud eluperemeesteks. Kummas järjekorras, kas kõigepealt on tulnud raha ja siis kuuluvus heakskiidetute hulka või vastupidi, see pole hetkel oluline.
Eliit on löögi all
Oluline on see, et igal sellel põleval naftarafineerimis-tehasel, sadamal või ka nn varilaevastikuga veeteval kütusekoormal on olemas omanik. Isegi kui see on formaalselt juba vene riigi poolt kaaperdatud – armastab Moskoovia seda tegevust, oi kuidas armastab – on ikkagi konkreetsed inimesed, kelle ärihuvide hulka need kuuluvad.
Ja iga see inimene (või laiemalt omanike ring) peab otsustama, et mida selle õhkulastud või muidu kahjustatud raudvaraga edasi teha. Ühest küljest oleks nagu kõige loomulikum asi maailmas asendada vigasaanud seadmed uutega ja jätkata äritegevust, mis vaatamata kõigele on tulus.
Või oleks õigem öelda, et oli seni tulus. Asi selles, et igasugune „naftatehas“ (nagu neid rahvakeeli nimetatakse) on üüratult kallis kompleks, mille kesksed seadmed ei ole niisama lihtsalt asendatavad nagu mingi toru või isegi pumbajaam.
Investeeringu loogika
Naftarafineerimis-seadmed on nö rätsepatöö. Neid ei vedele laos ootel, et võtad aga uue ja lükkad vana asemele. Tükikaup, mille ainuüksi projekteerimisele läheb vähemalt aasta, teine tootmisele ja kolmas seadistamisele-häälestamisele. See on mõistagi väga lihtsustatud lähenemine, aga annab aimu probleemi keerukusest ja ajamahukusest.
Teisisõnu on iga taolise masinavärgi taastamine ilgelt suur investeering. Isegi Hiinast ostes on jutt miljonite, või isegi kümnete miljonite USD suurusjärgust, muu ja kvaliteetsema maailma omade puhul veel kümneid kordi suuremast summast.
Ja siin on oluline mõista ühte väikest detaili, mis määrab kõik. Selles suurusjärgus investeeringuid tehakse laenu peale. Ettevõtjatel pole reeglina vaba raha, sest muidu nad poleks ettevõtjad. Praktiliselt kogu kapital on kuhugi juba investeeritud.
Miljoneid dollareid võivad nad teoreetiliselt omada ja leida sularahas tehtavate altkäemaksude jaoks, kuid seda raha ei saa näidata ametlikus käibes. Pealegi on pangast laenuks saadud raha ka omamoodi kapitali vorm, kuid see teema viiks meid põhilisest eemale.
Kas enam tasub investeerida?
Nüüd siis lihtne mõttekäik. Kuna investeeringuks on vaja võtta pangalaen, siis tekib küsimus – kui see seade on juba kord asendatud, siis kas on mõtet võtta veelkord laenu, kui pole üldse kindlust, et uus seade taaskord õhku ei lasta. Nö rekordi-omanikud on juba nt 15 korda pihta saanud.
Me oleme harjunud mõtlema Moskooviast kui ühest suurest riiklikust jurakast, milles riiklikud ettevõtted saavad mh vajadusel riigi poolt tagatud laenu riiklikest pankadest. Hea uudis – see ei vasta tõele. Või siis halb uudis – sõltub kuidas võtta.
Isegi kui konkreetne naftaga tegelev ettevõte on (taas-)riigistatud, siis on riigipoolne rahaline tugi ülimalt küsitav. Kõrgeimadki riigirahade keerutajad käivad seda Kremlist küsimas ja selle kontori võimalused on üha ahtamad.
Nii et mida me siis nendelt leegitsevatelt piltidelt ei näe? Aga seda kuklasügamist ja üksteiselt pool-sosinal küsimist, et „kuidas edasi?“ ja „kes on süüdi?“ ning võibolla veel ka muid nn vene küsimusi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment