Nüüd aga olla mehega tehtud ajakirja peatoimetaja enda poolt koos väikese meeskonnaga 60 tundi intervjuusid ning paralleelselt ilmusid nii toimetuse kui mehe enda poolt küljelood. Märkimisväärne tähelepanu, kas pole?
Väga lühidalt kõik kokku võetuna (kuigi kõneväärseid killukesi oleks palju) on Melnitšenko astunud lavale kui hoiataja ja lahendusepakkuja. Klassikaline kahekäiguline info-op, mis sest et pakitud ühe ümbriku sisse. Kiire on, seega pakutakse kiireid sutsakaid.
Probleem ja lahendus
Probleem on loo järgi see, et Venemaa võib praeguse surve all kaotada „suveräänsuse“ ja see olla kõigile halb. Tuuakse välja neli erinevat stsenaariumit alates lagunemisest kuni kuri-Koreaga sarnaseks muutumiseni, sekka lisatakse ka Hiina hirmutav vari ja kaotuse alanduses küpseva uue sõja koletus.
Ja koheselt, sama hingetõmbega pakutakse välja ka lahendus. Mõistagi on see probleemi vastand. Suveräänsus tuleks Venemaale alles jätta. Võim peaks Venemaal üle minema mõistlike inimeste, tehnokraatide ja muude ratsionaalsete tegelaste kätte. Venemaa peaks jääma Lääne jaoks mõistlikuks äripartneriks, mitte libisema tegelaseks konkurentide tagahoovis.
Suveräänsus ongi minu jaoks võtmesõna selles tekstis. See on kont, mis on väga pikalt podisenud Kremli info-köögis. Ainult kui mujal maailmas tajutakse suveräänsust millegi universaalsena, mis peaks vaikimisi olema kõigil riikidel, siis Kremlis arvatakse teisiti.
Suhteline suveräänsus
Moskva-pärane suveräänsus on libisev skaala, mille ühes otsas on need, kes suudavad allutada. Teises otsas mõistagi need, kes peavad alluma. Päris suveräänsetel riikidel peab olema oma mõjusfäär, milles olevad ülejäänud riikidel on siis kas kärbitud või päris olematu suveräänsus.
Nii et üleskutse „jätta Venemaale suveräänsus“ kõlab nagu palve/ähvardus, et „jätke Venemaale Ukraina“, või muidu!
Ja lõpuks siis sellest oligarheerumise loogikaveast, mis kogu infoplärtsatuse kahtlasesse valgusesse seab. Enamik algse materjali peegeldajatest alustasid oma juttu sellest, et „oligarh Melnitšenko“ rääkis seda ja seda.
Oligarhiks saamise avaldus
Oligarh ei ole mitte iga edukas suur-ettevõtja (mida Melnitšenko muidugi on). Oligarh on suure kapitali omanik, kes rahavõimu abil sekkub suurde riiklikusse poliitikasse, kujundades seda enda huvide järgi ümber. Melnitšenko seda siiani ei olnud.
Kuid nüüd tulebki siis see veakoht. Venemaa riiklik poliitika on Puutini ajal järjekindlalt üles ehitatud de-oligarheerumisele. Suur-ettevõtjate tõrjumisele. Neile on antud luba teha äri (sh riigi abil), kuid vastutasuks peavad nad mitte poliitikasse sekkuma. Vastasel juhul – noh teate küll.
Nüüd aga astub lavale seni suurt ja rahvusvahelist äri ajanud tegelane ja teatab: „Mina tahan oligarhiks hakata!“ Ning teeb seda peale väidetavat suletud kohtumist Putiniga (Melnitšenko väidab seda oma tekstis).
Kas kõlab loogiliselt? Minu jaoks mitte. Pigem see kõlab NSVL lagunemise aegu korratud väljendi „ärge kõigutage paati, muidu läheb kõigil halvasti“ uue versioonina.
---
öugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment