Vene impeeriumi alusmüüt väidab häbematu valelikkusega, et nemad pole kunagi kedagi vallutanud, et naaberalad palusid ise end Moskva kaitse alla. Selle vale ümberlükkamiseks pole vaja vaadata mujale kui otse meie naabruses olnud ja täiesti normaalsete keskaegsete protoriikidena toimunud Pihkva ja Novgorodi vabariikide veriste vallutamite lugusid.
Mõlemad toimisid – niivõrd-kuivõrd toonased olud seda võimaldasid – demokraatlike ja iseseisvate riikidena, mille valitsemismudel taandus meiegi kandis tuttavale kärajate põhimõttele. See tähendab et igausuguse suurema jama korral kutsuti rahvas kokku ning otsustati, et kes ja kuidas peaks selle jamaga tegelema.
Allutamine ja vallutamine
Nende iseolemise ja –otsustamise sümboliteks olnud veetšekellad olid toona tõelise liberaalse demokraatia sümboliteks. Avalikul platsil seisva kirikukella taolise hiigelkuljuse võis helisema panna igaüks enda meelest olulisel põhjusel. Kas edasine protsess enam meie kaasaegses mõttes igaühele võrdseid võimalusi pakkuv oli, on omaette lugu, kuid selle vaagimine viiks meid peateemast kaugele.
Peateemaks on hetkel aga see, et taoline iseolemine Moskooviat ülimalt ärritas. Seda enam et nood omariiklusele preteneerivad moodustised kippusid konkurentidega diile tegema, et ennast Moskva agressiooni eest kaitsta.
Nii näiteks oma algselt kultuurilt sootuks põhjamaine Novgorod sõlmis kokkuleppeid ka katoliiklaste / poolakatega, mida kuriusklik Moskva suisa usureetmiseks kuulutas ja XV sajandil korduvate sõjaretkede käigus alguses allutas ning lõpuks ka vallutas. Iseolemise sümbol ehk veetše-kell võeti ära ja viidi Moskvasse.
Sümbolitega sõdimine
Toonaste röövretkede tavapärane praktika ühest küljest – sümbolite sõdimise komme pole kuhugi kadunud. Teisest küljest oli see aga mitte lihtsalt ühekordne rüüsteretk, vaid see, mida tagantjärele on hakatud õilistama kui „vene maade ühendamist“, ehkki „vene maadeks“ võib neid vaid väga pingutades nimetada.
Aga eks igasuguse riigimüüdi ehitamine ongi tagantjärele suhteliselt juhuslikele ja võimalustekohaselt tegutsemisele mingi Suure ja Õilsa eesmärgi omistamine. Selles mõttes tuleb tunnistada, et pole siingi midagi unikaalselt venelikku, kuid teisi näiteid ei hakka ma siin välja tooma, et mitte tähelepanu hajutada.
Sellele järgnes u pool sajandit hiljem Pihva Vabariigi allutamine, mille käigus toimusid julmad verevalamised, küüditamised ja samamoodi sümboli ehk veetšekella trofeena Moskvasse tassimine.
Impeeriumi äärealade tühjendamine
Kui palju Moskoovia oma endiste naabrite ja nüüdseks vallutatute elanikke tappis, on üsna hinnanguline. Üldine saadaolev statistika aga väidab, et alates vallutamistest, seejärel eliidiperekondade sihiteadlikku mõrvamisest ja küüditamisest kuni hilisemate mässude mahasurumise ja opritšnikute vägivallani hukkus ligikaudu kolmandik kuni pool „põlistest vene inimestest“, keda Moskva vallutama / ühendama / vabastama tuli.
Pikapeale võttis Moskoovia endale nimeks Venemaa ja hakkas juba ennast muistseks peremeheks pidades äärealasid tühjendama. Tihtipeale toimis see ka lihtsalt ka siseriikliku migratsiooni korras. Nii näiteks vähenes XX sajandi jooksul Pihkva rahvastik 1,8 miljoni pealt 0,8 peale, kaotades kiht kihi järel nii erinevates sõdades, kuid seejärel ka Piiterisse ja Moskvasse parema elu otsingutele minnes.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Moskva impeerium jätkab seda, mida ta on teinud nii kasvades kui kahanedes – terroriseerib oma naabreid, tapab, küüditab ja viib välja kättejuhtunud varasid. Peamine eesmärk – eitada oma naabrite iseolemise õigust ning kuulutada tühjakstapetud alad impeeriumi osaks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment