Antud juhul on juttu Venemaal sel sügisel toimuvast farsist, mis näeb välja nagu valimised. Umbes samamoodi nagu toimuvad nö valimised kuri-Koreas, Hiinas või muudes „rahvademokraatiates“.
Venemaal on kõikvõimalikud valimised koondatud ühele päevale aastas, tavaliselt septembri kolmandale pühapäevale. Suure riigi ja väga mitmekihiliste valimiste tingimustes on see kontsentreerumine tegelikult üsna mõistlik, selmet et pidada iga nädalavahe nimelt erinevaid, kuid sisult sarnaseid protseduure.
Kohustuslik kooskõlastamine
Kas see toimuv on sisuliselt valimine nii nagu seda mõistavad vabad ühiskonnad? Tahaks küll lajatada, et „muidugi mitte“, kuid nagu alati on siin nüansid.
Üldjoontes pole mitte muhvigi pistmist vabade, võrdsete ja ühetaoliste protseduuridega, mis annaks igal kandideerijale võrdseid lähtetingimusi. Teisest küljest on aga tegu vägagi sisulise ja tõhusaks tuunitud poliit-tehnoloogilise protseduuriga, mis autoritaarsetes riikides asendab vaba konkurentsi.
Venemaa reaaliates tähendab see seda, et iga „valimistele“ lubatud nimekiri ja isik peab olema kooskõlastatud presidendi administratsioonis. See tuhandete ametnike suurune seltskond langetabki otsuseid lähtuvalt enam-vähem ühest ülesandepüstitusest – kas ja kuidas antud tegevus aitab kaasa režiimi stabiilsusele.
Administratiivne vs julgeolekuline sisend
Otsused vajavad aga alati sisendeid. Ühest küljest on antud kontekstis neid sisendeid kaks – puhtalt poliit-tehnoloogiline ja teisalt julgeolekuline tiib administratsioonis ja selle ümber.
Poliit-tehnoloogiline tiib sõtkus „teadaoleva ohu“ pedaali. See tähendab, et Jabloko kui tinglikult liberaalse ja opositsioonilise nimekirja lubamine valimistele on kontrollitud risk. Isegi kui see nimekiri on ennast praegu positsioneerinud kui ainuke tinglikult sõjavastase lipu kandja, korjavad nad eelduse kohaselt paar protsenti häältest ning tõestavad Kremli sõja populaarsust elanikkonna hulgas.
Julgeolekuline tiib aga on oma olemuselt kõigi selliste riskide vastu. Sest et oht on oht ja milleks riskida. Milleks näidata kasvõi teoreetilisele rahulolematusele rohelist tuld. Küsimus pole mingis meeletus lojaalsuses, vaid lihtsalt oma tagumiku kaitsmises – kellele seda jama hiljem vaja on, kui midagi valesti läheb.
Ma võiks nende mõlema tiiva külge õmmelda konkreetseid isikunimesid, kuid see ähmastaks asjatult pilti. Viiks tarbetute vaidlusteni, et „aga too teine inimene on ju tegelikult palju olulisem!“.
Julgeolekuline tiib võtab võimu
Peamine on antud hetkel üldistus. Alguses nö pehme ehk poliit-tehnoloogiline tiib soovitas, et laseme nendel „liberaalidel“ osaleda protsessis. Nüüdseks on aga peale jäänud sõjakam ehk julgeolekuliselt mõtlev tiib, kes ütleb, et ka see väike risk on liiga suur.
Kuna meil ei ole usaldusväärset sotsioloogiat, siis opereerime nende arvudega, mida valdame. Kui tavaliselt Jabloko oleks saanud u 1-5 % häältest, siis praegu eelkõige sõjavastaste noorte toel oleks ta saanud u 9%. See oleks aga näidanud, et nn sõjalise erioperatsiooni toetus elanikkonna hulgas pole nii kõrge kui tahetakse näidata.
Miks see on aga ohtlik laiemas plaanis? Aga seetõttu, et tinglik sõjapistrike seltskond surub ühtlasi ka permanentse Lääne-vastase sõja agendat. See tähendab, et kui nad said punktivõidu üsna vähetähtsas siseriiklikus päevakorras (eemaldades sümboolselt sõjavastase nimekirja), siis tõenäoliselt jätkavad nad ka Kremli välispoliitika suunamist jätkuva sõja suunas.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment