Iraanis ja selle ümber toimuval on vähemalt kolm kihistust, mille kõigi puhul on Venemaal oma roll ja huvid mängus. Esmatasandil kiputakse kõike laiemas Lähis-Idas toimuvat kirjutama nafta kraesse, kuid nii lihtsad need asjad siiski pole.
Ehkki päriselus on äärmiselt keeruline tõmmata piire, kus algab ja lõpeb üks või teine motiiv, mis tõukab riike ja/või indiviide tegutsema, saab välja tuua neli suuremat kihistust: religioonilis-kultuuriline, majanduslik, sõjaline ja geopoliitiline.
Kultuuriline tajuhäire
See võib esimese hooga panna tõsimeelsemaid kommentaatoreid turtsuma: mis puutub siia kultuur, kui me räägime tuumarelvadest? Aga puutub ikka küll.
Alustuseks soovitan esitada küsimuse – milleks Iraanile üleüldse tuumarelva? Sedasama tuumarelva, mille väljatöötamise eest üleüldse kogu sanktsioonide ahel käima läks? Aga asi selles, et Iraan tajub end ohustatuna, istuvana nö ümberpiiratud kindluses, kelle vastu koonduvad lähemad ja kaugemad jõud. Lisaks tajub Iraan end nö loomuliku jõukeskusena, kelle kaitsta on kogu farsikeelne ja õiget islamiharu ehk šiiitlikku islamit järgiv rahvas.
Venemaa puutub sellesse kihistusse kaude, sest nii šiiia-usu kui pärsia/iraani taustaga inimesi elab Venemaal vähe, veidi enam ehk vaid Dagestanis. Kuid kultuuriline taju määrab ka siin asja – nimelt tunnetatakse Venemaad Iraanis (nagu ka laiemalt regioonis) kui Peeter Suure mõttemudeli järgijat. Ehk siis kui riiki, kes siiani soovib jõuda soojade meredeni.
Majandus
Kas ja kuivõrd on üleüldse olemas nö puhast majandust, mis ei puutuks kokku poliitikaga, on väga küsitav. Küsimus on vaid selles, et kumb kumma üle domineerib. Venemaa juhtumil domineerib poliitika selgelt majanduse üle, eriti kui asi puudutab välismajandust.
Majandus-sidemetest tuleb rääkida suuresti „jah, aga“ võtmes. Jah, Venemaa on on Iraani jaoks oluline majandus-partner, kuid see kaubavahetus jääb kõikuvalt 1 ja 3 mlrd USD vahele – pole just kõige suurem argument, eks ole. Iraan lootis oma toidukaupadega pääseda Venemaa turule, aga takistuseks sai muuhulgas venemaalaste eelistus tarbida kas oma või Euroopa kraami. Turism on argument, aga 100 tuhat iraani ja 25 tuhat vene turisti aastas pole jällegi kuigi kõva sõna.
Tõsiseim on kindlasti energeetiline komponent. Venemaa on ehitanud Iraani ainukese tuumajaama ning omab perspektiivi osaleda veel vähemalt kahe ehitamises. Iraan ja Venemaa kokku haldavad seni teadaolevatest gaasi- ja naftavarudest umbes poolt – seega on loomulik Venemaa soov mõjutada Iraani pääsu maailmaturule, saavutamaks endale soodsamaid tingimusi. Olukord, kui Iraan lülitati vahepeal välja SWIFT-süsteemist, jõudsid Teheran ja Moskva läbirääkimisteni ühise Islamipanga asutamise teemal ... sellest ei saanud küll asja, kuid Moskval on kindlasti oma erihuvid SWIFT-süsteemi väliselt tegutsemise kogemusest õppimiseks.
Sõjaline
Venemaa-Iraani sidemed on mõneti ettemääratud läbi lihtsa geograafilise fakti, et nad jagavad ühist veekogu ehk Kaspia merd. Nägemused sellest, kuidas seda maailma suurimat sisemerd jagada ja majandada, kutsub esile tõsiseid vaielusi, millel muuhulgas on ka tugev sõjaline värving – nimelt kasutas Venemaa teadlikult oma Kaspia mere flotilli, tulistamaks välja rakkette Süüria pihta.
Moskva on Iraanile müünud ka õhutõrjekomplekse S-300, rääkimata muudest väiksematest tarnetest. Hetkel tegutsetakse ka liitlastena Süürias, kus nii Venemaa kui Süüria tegutsevad Bashar al Assad võimulpüsimise nimel.
Venemaa osalus Iraani tuumprogrammis kuulub küll nö kaheti-kasutatavate tehnoloogiate rubriiki, kuid omab paratamatult samuti sõjalist mõõdet, eriti kui võtta arvesse Iisraeli valmisolek hävitada Iraani tuumaobjekte ja Iraani lubadus seepeale hävitada Iisrael kui selline.
Geopoliitika
Lõpuks siis see, mis köidab enim nii ajakirjanduslikku kui publikuhuvi – see on nö Suur Mäng, milles selle loo kontekstis on kõige olulisemad kolm osalejat: Iraan, Venemaa ja USA. Viimased kaks näevad enda huve regioonis üsna diametraalselt vastupidiselt.
USA jaoks on Iraan nö kurjuse telje kese, kes üritab vastustada USA missiooni levitada enda meelest õiget maailmakorraldust ehk nn vabaduse ruumi. Venemaa omalt poolt näeks hea meelega USA positsiooni nõrgenemist vähemalt sel määral, et Washington tunnustaks Moskvat teise olulise osalisena sõja ja rahu küsimuses.
USA peamised liitlased regioonis on Iisrael ja Saudi-Araabia, mõlemate mainimine Iraanis kutsub aga esile tõsise raevupuhangu. Selle kaudu me jõuame aga tagasi oma loo esimese punktini – kultuurilis-religioosse konfliktini nii islami-maailma sees (antud juhul sunni-šiiia vastuseisuni) kui ka selle ääremail (Iisrael lõputu tüliõun). „Surm USA’le“ ja „Surm Iisraelile“ kuuluvad Iraani igapäevaste rituaalsete enesemõtestamiste juurde. Venemaa on aga taolisi, juba olemasolevaid vastasseise alati väga varmas ära kasutama kõikjal, nii lähemate kui kaugemate naabrite juures.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
