Kui Eesti jaoks nõukogude okupatsioon lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega, siis Venemaa jaoks pole see paraku läbi saanud.
Nõukogude võim püsis kummalisel sümbioosil vihkamisest ja hirmust. Esmane ideoloogiline palang asendus kiirelt totaalse vägivallaga kõige ja kõigi vastu. Jahti sise-ja välisvaenlastele pidasid eelkõige kõikvõimalikud eriteenistused, kõik muud jõuorganid ning isegi formaalselt riiki juhtinud partei olid pideva jälgimise ja kahtlustamise all. Laastavad „puhastused“ hävitasid nüri järjekindlusega parimaid inimesi.
Needsamad eriteenistused on Venemaal nüüd võimul. 1999.a Putini poolt naljatamisi öeldud sõnad eriteenistuste infiltreerumisest valitsusse polnud nali ei siis ega pole seda enam nüüd.
Jälgides igapäevaselt Venemaa toimuvat, süveneb üha enam tunne, et need eriteenistused loovad nüüd enda ümber omale mugavat keskkonda, mis paljusi meenutab nõukogude ajastu hullemaid hetki. Genereeritakse vihkamise ja kahtlustamise õhustikku, kus sise- ja välisvaenlased muutuvad järjest olulisemaks. Massidega manipuleerimise, nö tajujuhtimise mängud toimivad üha jõulisemalt. Emotsionaalne agressioon, millega toidetakse publikut eelkõige läbi telepurgi, muutub üha õõvastavamaks
Mõtlevate inimeste ja kapitali üle kontrolli saavutamine on eriteenisuste peamine eesmärk. Kõik muu tuleb ju iseenesest järele. Üleskutsed keelata ja mitte lubada on infovoo igapäevased osad, muutudes nö fooniks, mis painutab enda alla vaba tahte. Isegi olmeprobleemide üle kurtmine käivitab vastuluureühiskonna kaitsereaktsiooni, kus kurtja kuulutatakse viiendaks kolonniks, kes õõnestab ja kõigutab, „samal ajal kui Venemaa autoriteet kogu maailmas aina kasvab ja Putin ainsana päästab olukorda“.
Venemaast on siiralt kahju. Elu eriteenistuste kontrolli all laastab ja muserdab, murrab saatusi ja inimesi. Sõjalis-patriootiline palavik hävitab ühiskonda. Et riigi kaaperdajateks ja okupeerijateks on omaenda riigi kodanikud, muudab olukorra veelgi raskemaks.
-----------
pilt on võetud siit
No comments:
Post a Comment