Oodata on augustit

Septembrikuiste Duumavalimiste eel on oodata ägenemist. Läheb väga hästi, kui see saab olema ainult retoorilisel tasandil.

Võib ju vastu vaielda, et parlamendivalimised Venemaa praeguses poliit-süsteemis pole muud kui pelk näitemäng. Kuid sellel imitatsioonimängul on vähemalt kolm tasandit, mille tõttu läheb (verbaalseks) vemmeldamiseks nii ehk naa.

Mikrotasand. Kui isegi on ette teada, et parlamenti saab see seltskond kes vaja, siis iga konkreetse isendi/osaleja jaoks on tegu siiski võitlusväärse momendiga. Kas pääsed provintsilinna kitsaste võimaluste juurest riigitaseme ressursside manu või põrud ning sulle jääb külge „mitte-läbimineja“ märk (vene keeles on termin „neprohodimõi“ väga huvitavalt tabav).

Seega konkreetse inimese tasandil on tegu vägagi eheda valimisvõitlusega ning praeguses sõjalis-patriootilises faasis paiskavad ka kolkapoliitikud välja fraase „rahvusvahelise imperialismi kiskjalikust palgest.“

Kesktasand. Senise võimuerakonna kui poliitilise gupeeringu jaoks tervikuna on saabunud väga keeruline aeg. Loomulikult mõista huvitab keskmist venemaalast (nii nagu iga teise riigi keskmist elanikku) eelkõige tema olmeline heaolu. Elatustase on aga kolksuga kukkunud, ridamisi laekub teateid väga spetsiifiliste ravimite kroonilisest puudusest ning isegi peaminister Medvedev pidi hiljuti Krimmis (!!!) telekaamerate ees tunnistama, et pensionite indekseerimiseks raha ei ole.

Venemaa Föderatsiooni lähiajaloos on võimupartei nimetus korduvalt muutunud (Naš dom Rossia, Edinstvo, Edinaja Rossia), kuid iga kord on sellega paratamatult kaasnenud ka klanniline roteerumine, sellele proovib aga iga toiduahela segment loomuldasa vastu hakata.

Makrotasand. Suuremas pildis pole aga Duumavalimised muud kui nö proovikivi lähenevate presidendivalimiste eel. Sinna jääb küll veel poolteist aastat aega, kuid küsimus on signaalis, mida Kremli praeguse peremehe taha koondunud seltskond suudab publikule saata. Publikuks selles küsimuses pole aga mitte ainult oma riigi kodanikud, vaid kogu maailm.

Kas ja kuidas Kreml kontrollib olukorda? Kas kasutatakse jälle mobilisatsioonirelva? Mida kasutatakse motivaatorina rahva ühtse tahte tugevdamiseks? Kas suunatakse sotsiaalne raev ja poliitiline frustratsioon sise- või välisvanelase vastu?

Nii et – oodata on augustit. Augustis kipub Venemaaga juhtuma asju, mis lähevad ajalukku enamasti miinusmärgiga.