Õhtulehe küsimus: Postimehe intervjuus ütleb transiidiärimees ja endine peaminister Tiit Vähi, et Eesti võiks olla vahendaja ja rahustaja Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, sarnaselt Soomele. Soovin kommentaari: kui realistlikuks peate selle rolli võtmist, ja mida peaks Eesti selleks tegema, et n-ö sõjatõrvikuga vehkimist vähem oleks?
-----------------
Heidutus ei ole sõjatõrvik
Väide et Eesti tegeleb sõjatõrviku lehvitamisega ja/või sõjahüsteeria õhutamisega, on pehmelt öeldes liialdatud.
Tegemist ei ole Eesti-Vene suhetega, tuleb vaadata laiemat pilti. Venemaa on otsustanud endale ja teistele tõestada, et ülejäänud maailm käitub tema suhtes ebaõiglaselt. Taaskehtestamise maamärkidena olgu mainitud vaid 2008.a Gruusia ja 2014.a Ukraina sündmused.
Soov vastanduda Läänele on aktiveerinud sellesama Lääne. USA, Euroopa Liit jt kehtestasid sanktsioonid, NATO Euroopa osa taastab oma heidutusvõimekust.
Venemaa omalt poolt tegeleb vastu-heidutusega, soovides näidata et ta suudab ohjeldamisele vähemalt samaga vastata. Loomulikult kaasneb sellega ka informatsiooniline mõjutustegevus, mille üheks vormiks on kahtluste külvamine sanktsioonide mõtekuses.
Vahendaja rolli võtmisse suhtun üsna skeptiliselt. Venemaa on piisavalt võimekas, et mitte vajada vahendajaid. Juhul kui mõni riik või seltskond üritab hakata pakkuma nö personaalse vahenduse teenust, siis läheb ta kaasa Venemaa poolt soovitud käitumis-mustriga, mille kohaselt ei peaks olemas olema nt Euroopa Liidu ja Venemaa dialoogi, vaid hulk kahepoolseid suhteid. Viimastes on aga Venemaa käes nö jämedam ots või vähemalt rohkem manipuleerimisvõimalusi.
Juhul kui Eesti tahaks tõepoolest Venemaale meele järele olla ja seeläbi mingeid paremaid tingimusi saada, peaks ta sisuliselt hakkama mängima Moskva reeglite järgi. Kas see aga langeb kokku meie riiklike ja rahvuslike huvidega?
----------
lugu ilmus siin
----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment