„Stalini ja Beria aegne geniaalne julgeolekumudel“

Tänavapäevasel infoküllasel ajastul juhtub harva, kui mingi ajaleheartikkel sind nii tugevasti riivab, et tuled selle juurde tagasi. Minul on juba kolmandat päeva arvutis lahti üks lugu, mille osas ei suuda otsustada, kas panna see turtsatusega kinni või mitte. Kuid kuna tegu on omamoodi kristalliseerunud kokkuvõttega ühest elujõulisest mõttemudelist, siis tasub see vähemalt põgusalt läbi kirjutada.

Väga lühidalt on konkreetse kirjatüki sisu taandatav kahele postulaadile:

• Stalin-Beria aegne julgeolekumudel oli toimiv, kuna kõik oli allutatud ühtsele kontrollile. Võitlus sise- ja välisvaenlastega, kontroll strateegiliste teadusuuringute ja loodusvarade üle, ideoloogilis-patriootiline kasvatus jne.
• Tänapäevasel Venemaal liigutakse õiges suunas, pöördudes samm-sammult tagasi analoogse mudeli juurde. Liiga aeglaselt, liiga ettevaatlikult, aga vähemalt õiges suunas.

Teine ja antud juhul vähemalt sama oluline tahk asjas: sõnumi kandja on sõnum. Teisisõnu: sõnumi sisu määratleb ka tema ilmumise taust. Eks anna ju samadele sõnadele sootuks erineva tähenduse asjaolu, kas nad kirjutatakse seinale või ilmuvad trükimeedias. Siin viidatud tekst ilmus ajalehe Literaturnaja Gazeta veergudel. Tegu on Venemaa ühe vanima ja väärikama lehega, kultuurilis-ühiskondlik-poliitilise väljaandega, sisu poolest meie kontekstis umbes ajalehe Sirp analoogiga.

Jättes kõrvale autori isiku (sellele keskendumine oleks akadeemiliselt ebaväärikas) ja teksti stilistilised eripärad (sellega tegelegu semiootikud ja kirjandusteadlased), tasub vaadelda laiemat tekstipilve, millesse antud artikkel asetub.

See on segu veendumusest, et Lääs on üdini paheline ja määndunud ning tegutseb Venemaa vastasest vihast kantuna. Tõsikindlusele pretendeerivast teadmisest, et Venemaal on õigeusklikust moraalsusest tulenev ülesanne hoida tungalt ja viia valgust teistele. Hoiatusest et sisevaenlane on ohtlikumgi ja kuulub veelgi halastamatumale märgistamisele (kui mitte hävitamisele) kui välisvaenlane.

Oluline on märkida, et eelmise lõigu kõik kolm lauset on sisuliselt tsitaadi väärtusega, võetud kõnealuse autori tekstidest.

Mida siis lõpetuseks öelda? Ühest küljest – tegu ei ole üksiku hullu eksalteeritud palanguga. See mõttemudel omab väga tugevat elujõudu ja mitte ainult Venemaa elanike hulgas. Teisalt pole õnneks kogu naaberriigi ühiskond selle mõtteviisi toetaja. Küsimus on ainult mõjukuse määras, mida üks või teine ideestik omab hetkel kehtivale võimustikule. Viimasel ajal jääb mulje et sõjalis-patriootlik, kõva-käe-ihaluslik, koostööle sundiv meelelaad muutub üha domineerivamaks. See aga tähistab murrangut riigi sise- ja välispoliitikas.

-----------

pilt võetud siit