Kuusteist Hiinat

Samal ajal kui Eestis ollakse vastu enamikele uutele rajatistele/projektidele, on meile lähenemas midagi suurt. Midagi väga suurt. Nimelt Hiina.

Viis aastat tagasi käivitas Hiina projekti nimega 16+1. Üks on mõistagi Hiina ja 16 tähistavad vastavat arvu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, keda projekti kaasatakse. Geograafiliselt kujutab see endast kirjut ahelat Balkanilt Balti riikideni, nö merest mereni. Sisuliselt aga Hiina-poolset valmisolekut investeerida nende riikide taristusse, eelkõike kõike sellesse, mis on seotud kaubanduse edendamisega – eelkõige siis lennujaamad, raudteed ja sadamad.

See riiklikul tähtsusega projekt on nüüd jõudmas sellesse staadiumisse, et kui võtta arvesse kõiki vastava-sisulisi üritusi, konverentse jne, peaks igas ministeeriumis ja ametkonnas olema palgal paar inimest, kes ainult selle teemaga tegelevadki.

Euraasia ehitamine

Hiinlased on tuntud oma pikavinnalise strateegilise planeerimise osas, sesap pole loomulikult Ida- ja Kesk-Euroopa riigid Hiina jaoks eesmärk omaette. Laiemas plaanis on tegu riikliku meganägemusega nn Uuest Siiditeest. Ühendusest tootmisvõimeka Hiina ja tarbimishimulise Euroopa vahel. 16+1 on vaid osake sellest suuremast plaanist.

Rõhutatult eraldi sihik Ida-Euroopale pole juhuslik. Kui Euroopa suured riigid on inertsemad ja tõrksamad Hiina mängu kaasa mängima, siis näljased ja suurema kasvupotentsiaaliga nö vahe-Euroopa riigid on altimad omavahel konkureerimise käigus reegleid vabamalt tõlgendama. Ja tõepoolest, nende viie aasta jooksul on Hiina kaubavahetus selle piirkonna riikidega kasvanud mühinal, mõnekümnest protsendit kuni kohati lausa mitmesajani.

Selle Uue Siiditeega lööb Hiina enda jaoks kaks kärbest. Esmatasandil on vaja rakendust leida Hiina ülemäärasele tootmisvõimekusele, sh betooni ja terase, masinaehituse (nt kiirrongid) jne osas. Vastuvõtvate riikide sidumine tehnoloogiate abil ja hiina diasporaade tekkimine on selle esmaülesande teine ots. Teisase, nö üliülesandena terendab aga soov luua nö Suur Euraasia, mis on suuremal või vähemal määral valmis mängima Hiinaga ühel väljakul.

Hiina Marshalli plaan

Igasugune ajalooline paralleel on aati eksitav ning ajab tõsimeelsed ajaloolased tagajalgadele, kuid ma võrdleks Hiina tegevust preventiivse Marshalli plaaniga. Ehk siis sellega, mida USA tegi Teise Maailmasõja järel Euroopa toetuseks. Ega USA ei teinud seda puhtast idealismusest, vaid ta kujundas Euroopast enda jaoks mugavama partneri.

Küsite, et kus on siis see suur sõda, mille järel Euroopa päästmist vajaks? Esiteks ei pea olema tegu kineetilise katastroofiga, vaid nt finantsilise kokkuvarisemisega, mida mh ennustab investeerimisguru Jim Rogers. Teiseks võib see seisneda lihtsalt Euroopa Liidu vaikses kuhtumises iseenda kohmakuse sisse, mille käigus liikmeriikide vaheline konkurents võimendab nende valmisolekut vaatamaks ringi uute partnerite järele.

Mõistagi ei tee ka Hiina seda suurest ligimesearmastusest ja erilisest kiindumusest vanasse Euroopasse. Lihtsalt lähtudes oma mõttemudelist on ta kiirustamata valmis. Võib-olla mitte niivõrd tahteline, aga võimeline taas sisse võtma seda rolli, millisena ta ise ennast nägi enne segaseid aegu, mil Euroopa tast arengus mööda põrutas.

Lõpetuseks aga – mida siis tähendab pealkirja rolli tõstetud väljend „Kuusteist Hiinat“? Aga lihtsalt seda, et nendel kuueteistkümnel vahe-Euroopa riigil on igaühel oma nägemus Hiinast ja enda võimalikest kasudest.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit