Kui sind rünnatakse, on laias laastus ainult kaks võimalust: kas hakata vastu või mitte. Kusjuures mõlemad on selles mõttes halvad valikud, et sa ei tea, millega asi lõpeb.
Pidin hiljuti ühes vestlusringis vastama küsimusele, et mida siis ikkagi teha praeguses julgeolekuolukorras, pidades silmas terroriakte ja kasvõi meie lähenevat laulupidu. Laiutasin käsi ja ütlesin midagi stiilis "see ongi uus reaalsus".
Alles veidi hiljem taipasin, et selline vastus on kõige halvem, mida saab anda. Sedasorti "uue reaalsuse" allaheitlik omaksvõtmine on iseenda ja oma laste suhtes kuritegelik.
Kaks halba varianti
Lääne tsivilisatsioonile kõige laiemas mõttes on kuulutatud sõda. Terroriaktid toimuvad küll hajali nii ajas kui ruumis, kuid see on äärmuslike islamistide sõjapidamise viis. Öeldes seda, pean vajalikuks teha kohe kaks täpsustust – religioon ei tapa ja mitte iga moslem pole terrorist! Surma külvamisega tegelevad üksikud, enamasti ülejäänud ummast ehk moslemi-kogukonnast irdunud radikaliseerunud tegelased. Neid on tühine vähemus, kuid nad üritavad rääkida kõigi nimel.
See modžahedinlik vähemus üritab selliste üksikute, kuid veriste torgetega provotseerida meid vastama. Soovitavalt vastama konventsionaalse sõja vormis, või siis kõigi moslemite vastu suunatud vägivalla vormis, mis omakorda võimaldaks neil mobiliseerida kogu umma nö otsustavaks võitluseks.
Meie esimene võimalus on mitte reageerida, lasta asjal nö sumbuda, loota et me oleme võimelised selle torgete laine üle elama ilma suuri kahjusid kandmata. Teine võimalus on teha just seda mida meilt oodatakse – puhuda sõjasarve, kuulutada end sõjas olevaks, hakata raginal vastu ja loota et me oleme tugevamad.
Mõistlik vastutegutsemine
Nagu alati, nii ka siin on kahe äärmuse vahel või kõrval olemas kolmas variant. Meie parim võimalus on olla jõuliselt ja veenvalt enesekindlad. Tegelikult ka kaitsta neid väärtusi, mille sisse me usume, eelkõige antud juhul kõigi inimeste võrdne õigus elule ja võrdne vastutus seaduse ees.
Surma ihalevatele ja külvavatele tegelastele saab ja peab vastu astuma jõuga, kuid seda ei saa ja ei tohi teha samasuguste meetoditega nagu teevad seda surmakummardajad – me ei tohi vihata valimatult. Kuid kui keegi tõstab Euroopa tänavatel ja/või infovõrkudes DAESH’i musta terrori-lipu (või ükskõik missuguse muu terrorimärgi), peab ta teadma, et teda koheldakse terroristina.
Jah, ma tean, et see tähendab vabaduse ja turvalisuse vahelise tasakaalupunkti nihkumist vabadusest eemale. Et see tähendab täiendavaid volitusi eristruktuuridele. Et see tähendab vajadusel ka automaatureid tänavatel ja muid heidutus-elemente. Suuremaid kulutusi jõustruktuuridele kuni Euroopa ühtse piirivalvesüsteemini välja. Kuid antud hetkel peame me tunnistama, et me oleme sõjaseisukorrale väga lähedal.
Me ei tohi seda sõda vastu võtta, vähemalt mitte nende tingimustel. Me ei tohi ette alla anda ega minna lausvaenamise teed, vaid peame saatma surmaihalejatele ja hirmukülvajatele selge sõnumi: „Me oleme tugevamad.“
--------
1 comment:
Läänemaailma tugevus on põhinenud USAl ning tema selja taga mõnulenud euroopa riikidel. Üheskoos on kombineeritud odava hinnaga toorainet mittevalgetelt rahvastelt ning muudetud see kallihinnalisteks kaupadeks, heaoluks ning meie valge maailma üleolekuks.
Nüüd aga taganes USA kliimakokkuleppest, näidates sellega, et tugevaima riigi antud lubaduste peale ei või enam kindel olla. Edaspidi võib ka USA taganeda juba millest iganes. Ja mis on lubatud Jupiterile…
On näha, et kõik euroopa riigid keskenduvad üha rohkem iseendale. Paratamatu protsess. Kui majanduses läheb halvasti, kui toidulaud kesisemaks jääb, siis mõtleb iga loom üksnes oma heaolule. Väärtused ja lubadused unustatakse kiiresti, sest need olid antud täissöönud kõhuga.
Oht pole mitte terrorism vaid see, et sisimas on valged inimesed täpselt samasugused egoistlikud loomad nagu kõik teised. Me ei suuda hoida mõistuslikke liite vaid tahame isiklikke mugavusi kohe ja praegu.
Valge maailma tugevus – ühtsus – laguneb nagu järvejää kevadel: murdub üha väiksemateks ja väiksemateks tükkideks.
Post a Comment