Ajalehe Diplomaatia juunikuises numbris ilmus Marko Mihkelsoni lugu "DESINFORMATSIOON – VENEMAA VANA JA TÕHUS MÕJUTUSRELV", peatoimetaja Erkki Bahhovski palus mul kirjutada lühikommentaari.
Mihkelsoni lugu saab lugeda siit, minu teksti allpoolt, aga tervikpildi saamiseks tuleb osta ajaleht või ära oodata selle numbri ilmumist e-kujul siia.
---
Vene keelest on mujal maailmas toorlaenudena kasutusele võetud mitte just väga palju sõnu, kuid üks nendest – desinformatsioon (дезинформация) – on viimasel ajal üha kasutatavam ja kurjakuulutavam. Huvitaval kombel on ka üks teine sõnake – sputnik – nüüd muutunud sellesama desinformatsiooni tööriistaks ja vaata et sünonüümiks.
Marko Mihkelsoni põhjalik ülevaade Venemaa inforelva kujunemisloost on tänuväärne lugemismaterjal, sisaldades nii konkreetseid näiteid kui üldisemaid lugemissoovitusi. Tõsi küll, teemakaugele lugejale võib väljendite „selles riigis on kõik silmamoondus“, „sihikindel valetamine, petmine ja eksitamine“, „lääneriikide uinutamine“ jne mõjuda sundmõtlemisliku korrutamisena. Paraku peab siinkirjutaja tõdema, et kirjeldatu vastab tõele ning tabav väljend „sussaaninlikkus“ on veel leebe.
Venemaa eriteenistuslik soov kujundada oma sihtmärkidele nö alternatiivne minevik ja endale sobiv kuvand ja tulevik on tabanud Eestit korduvalt. Tänapäevased infotehnoloogilised vahendid muudavad lääne ühiskonnad veelgi haavatamavaks ning Venemaa on aldis ära kasutama vaba ühiskonna ühte peamist väärtust ehk sõnavabadust.
Kui kogu sellest loost midagi eriti esile tõsta, siis sõnastaksin Mihkelsoni lõpulause pisut ümber. Petlikust lootusest ja sisutust dialoogist ohtlikumgi on meie enda soov ise ennast petta.
No comments:
Post a Comment