„Meie päästame maailma. Ma ütlen seda ilma igasuguse paatoseta. Meie päästame maailma, hoides elus rahvusvahelise õiguse süsteemi!“ Need sõnad lausus mõne päeva eest Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni juht Konstantin Kosatšov.
Vahetult peale seda, kui oli teatavaks saanud, et USA koos liitlastega andis raketilöögi Süüria väidetavate keemiarelva-laborite pihta, paiskas Venemaa peamine telekanal eetrisse vastava erisaate, mille raames ka sündis see suurepärane tsitaat. Muuseas, tegemist oli otse-eetriga, mis pole taoliste jutusaadete puhul üldse mitte tavaline. Erakordne olukord nõuab erakordseid meetmeid.
Taoliste jutusaadete vaatamine on erakordselt frustreeriv tegevus. Ma päriselt ka ei soovita neid vaadata, sest see agressiivsuse, solvava ülekarjumise ning otsese mõnitamise tase mõjub psüühikale äärmiselt koormavalt. Seekord oli aga saate üleshitus veidi teine, kohale polnud kutsutud tavapäraseid peksupoisse, kelle elaval näitel tõestada publikule Venemaa poolt valitud poliitika ainuõigsust.
1000 aastat maailmapäästmist
Me võime ju loo alguses toodudd lause üle muiata. Öelda, et see on ju lihtsalt ilus retoorika, millega oma huve varjutada ja kaitsta. Kuid tegelikkuses on siin taga sajanditepikkune messianistlik maailmanägemus, mille kohaselt Venemaal ongi kanda erakordne missioon.
Mille või kelle eest on siis vaja maailma päästa? Eks ikka selle hingetu ja küünilise maailmakorra eest, mida „teised“ püüavad ülejäänudele peale suruda. On selleks „teiseks“ siis parasjagu Inglismaa või USA, rahvusvaheline imperialism või sionistli vandenõu, polegi niivõrd oluline. See on detailid.
Oluline on Venemaa enda kui nn Kolmanda Rooma tajumine. Meeletu vastustusekoorem pahelise maailma õigele rajale juhtimise eest. Hakaku see ülejäänud maailm kasvõi vastu, kuid päästetud peab ta saama, olgu kasvõi ühe riigi kaupa korraga, lähinaabritest alustades. Nagu valgustatud monarhismi idealiseeriv Žirinovski seda kunagi geniaalselt sõnastas: „me veel päästame Euroopa USA diktaadi alt!“
Rahvusvahelise õiguse eritaju
Kui meile võib jääda mulje, et rahvusvahelise õiguse näol on tegu millegi universaalsega, millest kõik saavad ühtemoodi aru, siis nii see muidugi pole. Alustame kasvõi sellest, et igasugune õigussüsteem on vaieldav ja tõlgendatav ja lõpetame sellega et rahvusvahelist õigust pole olemas ühtse kompaktse kirjapandud tekstina (nagu nt kriminaalmäärustik).
Venemaa nägemus rahvusvahelise õiguse süsteemist suur-riikide keskne. Suur-riikidel on oma loomupärased huvisfäärid, mida teised suur-riigid peavad austama. Ja see, mis on nt minu huvifääris, seda ei pea teised mitte näppima. Mõjusfääri kuuluvatel riikidel iseotsustamise õigust ei ole, soov sellest mõjuväljast lahkuda on kuritegelik ja karistatav. Ning kui keegi soovib Venemaa tagahoovist lahkuda, siis ei juhtu see mitte Moskva vigade, vaid kurjade konkurentide ehk teiste suurriikide mahitamisel. Noh nt küpsiste abil, mida Maidanil jagatakse.
Praegu on Venemaa nägemuse kohaselt rahvusvahelise õiguse süsteem katki. Miskipärast ei austa teised enam Moskva õigus- ja loomupärast suur-riiklikku rolli ja ajab käsi Venemaa puhvertsooni. See olukord on vaja ära lõpetada, asjad korda ajada. Ehk siis maailm on vaja päästa ja rahvusvahelise õiguse süsteem taas korda seada. Täpselt nii nagu rabava otsekohesusega ütleski Konstantin Kosatšov.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
2 comments:
Neid saateid pole tõesti võimalik üle kahe minuti vaadata, hihii:))
Aeg-ajalt siiski mingist haiglasest uudishimust satun.
Hiljuti selgitas seal üks buldoginäoga tegelane, et tegelikult paljudele Euroopa riikidele ja rahvastele meeldib Venemaa ja nad tahaksid Venemaaga sõbrustada aga ei julge seda avalikult öelda, sest USA on neil selle ära keelanud.
See on jah üsna tavapärane erimeelsuse mantra: rahvad tahaks, aga eliit va tõbras ei luba!
Post a Comment