Kujutage ette universaalseimat arendavat mänguasja pisipõnnidele – värviliste rõngaste püramiidi, mida tuleb ajada varda otsa. Nüüd mõelge, mis saab siis, kui see keskne telg välja tõmmata – kogu kuhjatis variseb kokku.
Umbes selline pilt tuleb mulle silma ette, kui jutuks tuleb nn Läänemaailm. See pool-müütiline kooslus, millele me enamasti räägime siis kui on vaja rõhutada vastasseisu nende teistega. Noh nendega, kes ei pea midagi meie nn väärtustest. Nendest õigetest tavadest ja normidest, eelkõige universaalsetest inimõigustest.
Misasi siis on see ükssarviku-laadne Lääs, mida päris täpselt defineerida ei oska, aga mille olemasolu sisse me väga tahame uskuda? Sest meie kõigi peades istub veendumus, et Läänes on hea elada. Ja et meie ise kuulume ju Läänemaailma, eks ole ju? Noh kasvõi selle tõttu, et mitte-Läänest (loe: NSVL’ist) tulnuna me mäletame, et Läänes on parem elada.
Kuuluvuse tunnused
Kõige lihtsam on mõistagi seda kuuluvust ja väärtusruumi mõtestada mingite jah-ei küsimustele vastavate mõõdikute järgi.
Noh näiteks kuuluvust selle läbi, et kas me kuulume mingitesse Lääne klubidesse? Siin on vastus üsna lihtne tulema: Euroopa Liit ja NATO on need ühendused, millesse me 15 aastat tagasi saades leidsime, et niimoodi on turvalisem ja parem olla. Kas need klubilised kuuluvused enam täpselt samu tundeid tekitavad, on omaette küsimus.
Või siis selle läbi, et kas siin kehtivad põhilised normid, mis seavad inimese/indiviidi õigused ja vabadused vähemalt samale pulgale mis on riigi/grupihuvid? Siinkohal on vastuseid ilmselt segasem anda ja pahaselt urisejaid rohkem. Kuid vähemalt ma ise võtan väita, et ehkki sõnavabaduse piire pidevalt kombitakse, on ka siin asi enam-vähem kombes. Kodanik saab ka riigi kohtusse kaevata ja ka selle vaidluse võita.
Objektiivsed põhjused
Iga pidu saab ükskord otsa, otsa lõppeb pillimehe ramm. Pole maailma ajalugu veel näinud ühtegi liitu, mis oleks igavesti püsinud. Kõik tuhande-aastased projektid ja lepingud on osutunud tublisti lühiajalisemaks, nii üllatav kui see ka poleks.
Seni on selle Läänemaailma telje rolli mänginud USA. Või kui vaadata asjale läbi Venemaa mõttemulli, siis anglo-saksi telg. Nüüd on aga ilmselge, et USA soovib selle telje rollist loobuda.
Juba selle aastatuhande alguses käidi välja mõte, et selle sajandi suurimaks vastasseisuks saab olema mitte USA ja Hiina, vaid USA ja Euroopa Liidu vaheline konkurents. Et Euroopal on võimekust saada maailma uueks juhtjõuks, juhul kui ta suudab ületada oma rahvusriiklikud erimeelsused.
Subjektiivsed põhjused
Loomulikult leiab selline perspektiiv vastutöötajaid, olgu siis väljaspoolt või seespoolt. Isegi juhul kui ajalooline kogemus väidab, et taoliste vastasseisude ületamine on pikemas perspektiivis üsna ilmvõimatu, käivitab ainuüksi taoline võimalus vastureaktsioone. Iga muudatus tekitab vastasmõju, mäletate?
Ühtse Euroopa idee suurim nõrkus on see, et selle praegune kehastus – Euroopa Liit – peab kas liikuma föderaliseerumise suunas või surema. Föderaliseerumise eestkõnelejate silmad on suunatud väljapoole, rääkides ellujäämise vajadusest globaalsetes riskides. Sellele vastutöötajad räägivad aga palju lihtsamatest ja arusaadavamatest asjadest: omariiklusest ja kodukindluse turvalisusest.
Minu põhitees on aga selles – kui keegi arvab, et kui Lääs saab otsa, siis saabub „vana hea kuldne aeg“, siis ta eksib. Mis iganes aja sees elades pole see kunagi kuldne. Kuid meil on võimalik valida ja tegutseda. Kas me üritame seda Läänemaailma püstihoidvat telge nõrgendada, lootuses et seeläbi tekkivast kaosest sünnib uus ja parem ilm. Või proovime ise teljekandjateks hakata, eeldades et senine jama on parem kui võimalik uus jama.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment