See on ikka üsna hämmastav, kuidas enam-vähem ühelt stardiplatvormilt alustanud, lähestikku paiknevad, enam-vähem ühe ressursibaasiga piirkonnad võivad minna täiesti erinevaid radu.
Meie kõrval on on üks üsna nähtamatu naaber. Pihkva oblast. Eestiga enam-vähem võrdse territooriumiga, ühise piiriga, ühise Peipsi vesikonnaga, üsna ühise ajalooga. Ja määratult teistsuguse looga.
Mõistagi võib praegu raevunult röögatada, et „mismõttes ühine ajalugu“! Et sealpool idapiiri on ju kõik need ... noh teate küll! Ja et pole mõtet võrrelda võrreldamatuid asju! Aga vaata on ikka mõtet küll.
Sarnasused
Mis üldse ajendas sellise hullu mõtte peale tulema? Hiljuti tähistas Pihkva oblast oma 75.aastapäeva. Selle puhul öeldi pidulikke kõnesid ja tehti kokkuvõtteid. Ja sealt hakkaski mõttelõng kerima.
Nemad seal loevad oma alguseks hetkel aastat 1944, mil 23.augustil kuulutati NSVL Keskkomitee ukaasiga seesinane administratiivüksus looduks. Tol hetkel elas ka tollel alal u miljon inimest, enamasti hõivatud põllumajanduses, linnades elas vaid 20% (nüüd elab u 630 tuh ja neist linnades 70%).
Teise ilmasõja jalajälg oli tol hetkel mõlemal pool Peipsi järve üsna sarnane, lõhkemata moona ja matmata laipu on sealpool ilmselt maapinnas rohkemgi. Sõjajärgsest taastamisest on saanud aga suur langus, lisaks rahvaarvule on umbes kahekordselt kahanenud haritav põllumaa, neljakordselt kariloomade arvukus jne.
Erinevused
Suurimad erinevused on aga suhtumises. Suhtumises iseendasse, oma ajalukku ja naabritesse. Eesti lugu on üles ehitatud omariiklusele, iseolemisele ja vabaks-saamisele. Pihkvamaa on aga oma kunagist uhket omariikluse aega alates Moskvale allutamisest pidevalt alla suruma pidanud. Isegi kunagise iseotsutamise sümboli – veetšekella ja selle hilisema koopia – on nad suutnud korduvalt ja põhjalikult ära kaotada.
Pihkva ehitab üles oma lugu kui impeeriumi rajajoon, kui linn-kindlus, kes alates Aleksander Nevski aegadest on lääne horde tõrjunud. Pihkva jõe kaldapealsele, otse ajaloolise Kremli vastaskaldale kõige nähtavamale kohale on püstitatud hiigelkiri „Venemaa algab siit“.
Pihkvamaa võtab väga tõsiselt oma piiriäärset staatust, hiljuti rajati siia ausammas piirivalvuritele läbi kõigi aegade. Linna ja kogu oblasti au ning uhkus on dessant-diviis, millele omistati peale Krmmi operatsiooni Suvorovi orden. Iga teine-kolmas perekond on seotud pagunikandjatega, kelle kodudes vaadatakse telekanalist lõputuid hirmujutte Ukraina kohta ja muretsetakse riigi kaitsevõime pärast.
Paradoks
Kui jätta nö suur poliitika kõrvale ja vaadata lihtsalt maakaarti, siis võiks ju oletada, et naabrid on naabrid ning oleks ju äärmiselt mõistlik oletada, et inimeste tasandil ikka suhtlus käib. Et mis neil siin jagada, käiakse vastastikku asju ajamas ja kasvõi vanu sugulasi või hauakivegi vaatamas.
Paradoksaalselt on see suhtluspilt aga üüratult ebavõrdne. Keskmise majanduslikult aktiivse pihkvamaalase jaoks oli vähemalt kuni Krimmi kaaperdamiseni täiesti loomulik käia Tartus šoppamas ja Pärnus suvitamas. Riia loomaaed ja Tallinna vanalinn on mõlemad pihkvalase enam kui tuttavad kohad. Šengeni viisa passi vahel on sama loomulik kui kaaned selle passi ümber.
Millal aga viimati võttis keskmine eestlane vene viisa, selleks et minna Pihkvasse? Või näiteks Pihkvas on olemas prestiižne elamukompleks „Evropa“ – kas kujutate ette, et nt Tartus rajataks luksusrajoon nimega „Rossija“?
Ma isegi ei hakka rääkima setude ja topelt-kodakondsuse küsimustest, mis meid seovad. Kõige selle siduva juures on meie mõlema lood, meie enesemüüdid nii kardinaalselt erinevad, et ühtsusest rääkimine oleks narrus.
---
No comments:
Post a Comment