Riputasin ennem kogemata üles lühendatud, paberlehe jaoks sobitatud versiooni. See siin on aga täistekst (u 800 tm pikem)
---
Kordan nüüd leheveerul seda, mida mõni aeg tagasi Juku-raadios ütlesin (noh on selline lahedalt omapärane formaat Kuku raadios). Kordan ja kirjutan veidi pikemalt lahti, sest nii on lihtsam mu mõttekäiku jälgida.
Venemaa ei ole Mordor. Kremli müüride all ei voola ürgse kurjuse läte, mis ajendaks Moskvat tegema ainult ja ainult kurja nii oma rahvale kui naabritele. Nii üllatav kui see ka pole, siis ka Venemaa on vaid riik, mis üritab kaitsta ja edendada oma huve. See, et need huvid meile veidrad või kurjad tunduvad, on juba meie probleem.
Suured ülesanded
Venemaa praegune eliit tema singulaarses avaldumisvormis ehk Vladimir Putini isikus on ennast ammu mõelnud ajaloo-raamatutesse. Ta muretseb selle üle, mida temast kirjutatakse Suure Vene idee kontekstis. Siinkohal pean ise-ennast parandama – kui ma eelmises lõigus ütlesin, et Venemaa on lihtsalt riik, siis paljude peades on see enamat kui „lihtsalt riik“. Selle taga on nö Suur Idee, suur missioon, mida tuleb hoida ja ellu viia.
Muuseas, ka selles pole Venemaa unikaalne. Enda erilise missiooni tundega riike on teisigi, näiteks USA. Nende kahe suurim erinevus on see, et Venemaa enesemüüdi kohaselt on neil küll üllas eesmärk, kuid neid kogu aeg kiusatakse ja ahistatakse, eelkõige sellesama USA poolt. USA enesemüüdis aga sellist ahistatuse momenti pole, ammugi mitte Venemaa poolt.
Tuleme siis tagasi nende huvide juurde, mida kollektiivne Putin kaitsta üritab. Selles on nii universaalset kui spetsiifilist komponenti. Iga riik maailmas üritab esiteks ellu jääda ja teiseks edeneda. Venemaa kui ennast ikka veel impeeriumina tajuv riik üritab end taastada oma „õiguspärases rollis“. Kolmandaks kihiks on siis Suure Vene idee, lihtsustatult nn Russkii Mir edendamine ja selle idee vaenlaste tõrjumine.
Nüüd, kui ülesannete raamid on laiade pintslilöökidega paika tõmmatud, saab minna instrumentide juurde. Need võib jagada strateegilisteks ja taktikalisteks, ehk siis pika- ja lühiajalisteks. Nii Ukraina kui valimised sobituvad kenasti mõlema illustreerimiseks. Ukraina ümber toimuv esindab strateegilisi mõttekäike ja valimised taktikalisi.
Ukraina
Ukraina on ja peab jääma Venemaa põlisosaks, isegi kui ta ajutiselt omaette riigi nime kannab. Seda kinnitas taaskord üle Vladimir Putin, pidades Ukraina praeguse presidendiga telefonivestlusi vangide vabastamise üle. Tõsi küll, ta tegi seda, kasutades formuleeringut: „Me oleme üks rahvas, nagu ma seda korduvalt öelnud olen.“
Ukraina ei saa ja ei tohi saada kellegi teise omaks, kuuluda ei EL ega NATO nimelistesse klubidesse – ei pea vist seletama, et neid nähakse anglosaksi tööriistadena Venemaa tõkestamiseks. Olgu kas sõja kaudu või rahu abil, Kiiev peab vaatama Moskvasse. Ainiti.
See, et Venemaa pidi praegu tagasi andma vangistatud meremehi, on vaid põgus taktikaline vangerdus suures pildis. Sellel oli instrumentaalne väärtus, suunatud eelkõige kolmandatele osapooltele kõigile neile Läänes, kes Venemaa iga „hea tahte“ avalduse peale innukalt sanktsioonide lõdvendamist nõudma asuvad.
Valimised
Valimiste väärtus selles suures plaanis on tunduvalt madalam. Kremli mätta otsast on see vaid mõõduka ulatusega erioperatsioon riigisisese olukorra kaardistamiseks ja mõjutamiseks. Tuletan meelde, et praegu võimulolev kolmetäheline organisatsioon näeb kõike kui erioperatsioone. Haamer näeb kõiges naela, mäletate?
Märkimisväärne osa kohalikest eliitidest ja kontraeliitidest aktiveerub valimiste ajal märgatavalt. Personaalsel tasemel on see võimalus ennast tõestada ja üritada saavutada või säilitada juurdepääsu peamisele ressursile Venemaal. Selleks on mõistagi eelarve, mitte nafta või gaas, nagu võiks ekslikult arvata.
Moskva linnavolikogu valimiste teemal käima tõmmatud mehhanism näitab päris ilmekalt seda eri-operatiivse mõtlemise taset ja instrumentaariumit. Suures pildis absoluutselt ebaoluliste valimiste ümber saavutati protestide laine, mille abil loodeti saavutada kõikvõimalike vastumeelsete isendite marginaliseerimist – Moskva linna erandliku valimissüsteemi tõttu pidi toimuva olemus ülejäänud Venemaale absoluutselt mõistetamatuks jääma.
Kokkuvõte
Niisiis, püstitame loo alguses esitatud küsimused uuesti. Kas Ukraina vangide vabastamist ja valimistulemusi saab näha kui kaotusi Putini režiimile? Vastus sellele on suuresti usu küsimus.
Ukraina osas näeb Venemaa ennast jätkuvalt mängu juhtpartnerina. Saates välja vastukäivaid signaale saavutatakse segadust vastasrinnas. Korraldades kõigepealt sigaduse – kaaperdades Ukraina aluse koos meeskonnaga – ja siis tehes „hea tahte žesti“ – vabastades meeskonna, saavutatakse enda meelest peamine: Kiiev vaatab Moskvasse.
Valimiste osas saavutas praegune võimupartei siiski üldvõidu, kandes taktikaisi kaotusi seal kus vaja. Nii Peterburi kuberneri kui Moskva linnavolikogu valimised näitavad, et protsessi kontrollib presidendi administratsioon, mitte mingi valimiskomisjon või muu säärane tühi-tähi.
Seega – kui vaadata asju Moskva-keskse pilguga, pole mingitest kaotustest juttugi. See, et taoliste taktikaliste vangerdustega Venemaa end strateegilisse tupikusse mängib, on teistpidi mõelda tahtjate nägemus.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment