Mis ühendab sporti, kohtupidamist ja demokraatlikke valimisi? Need on reeglid. Kui protseduuridest/reeglitest on kinni peetud, siis on tulemus legitiimne ja kuulub tunnustamisele. Kui neist kinni ei peeta, siis kuulub tulemus vaidlustamisele, kas pole nii?
Praegune kaklus kliima ümber sunnib meenutama mõningaid lihtsaid reegleid.
Alustuseks tunnistan ausalt ja avalikult, et ma pole grammigi eestki klimatoloog, erinevalt ilmselt kõigist teistest sel teemal sõna võtvatest inimestest. Ma ei kavatse nimetada siin loos ühtegi nime ega tuua ühtegi arvu, vaid rääkida mõnest põhimõttest, mille alusel soovitan vaadelda hetkel kuumi pritsmeid üles paiskavat räntimist teemal „kliima ja inimtegevuse mõju“.
Esiteks üks tuntumaid demagoogilisi võtteid „argumentum ad hominem“. Väitluses ilmutab suurimat nõrkust see, kes ründab oma vastast isiklikul pinnal stiilis: „vaadake kes räägib!“ Sama suurt, ehkki varjatumat viga kasutab see, kes ründab kaude: „võime aimata, kes rääkija selja taga seisab!“.
Akadeemilise vaidluse üks põhitõdesid on see, et tuleb kahtluse alla seada väidet, mitte rünnata inimest. Kahelda tuleb kõiges, ka (ja eriti) iseendas. Küsimusi tuleb esitada kõige kohta, ka (ja eriti) asjade kohta, mis on „kõigile teada ja nii on ju alati olnud“. Väita aga, et teemapüstitus on naeruväärne selle tõttu, et sellest kõneleja on see või teine, on madal. Vaidle vastu ja tee seda veenvamalt ning kõik on korras.
Teiseks on alati kasulik kasutada mitte ainult ja niivõrd ühe või teise poole faktidena esitatavaid numbreid või muid nn kõvasid argumente, vaid tervet mõistlust.
Kui jutuks on nt süsihappegaasi emissioon, siis tõepoolest kõlab esmapilgul veenvana väide, et loodus eritab ise nii-ja-niipalju süsihappegaasi ja inimene ainult niiiii vähe, seega on inimtegevuse mõju loodusele sama suur kui tarakani mõju korterile.
Terve mõistus (ilma igasuguste sügavate loodusteaduslike seletusteta) aga ütleb, et ookeanis või maismaal toimiv süsihappegaasi eritus ei saa olla ühesuunaline protsess, vastasel juhul koosneks meie atmosfäär juba ammu ainult süsihappegaasist. Järelikult on loogiline eeldada, et kui ühed organismid/protsessid eritavad süsihappegaasi, siis järelikult teised absorbeerivad sedasama gaasi, kas pole nii?
Inimene on aga üks liik, kes oskab küll toota tööstuslikus mastaabis seda gaasi, aga seni mitte absorbeerida. Küsimus pole siin seega mitte OSAkaalus, vaid TASAkaalus. Inimene oma praeguse tegevusega rikub looduslikku tasakaalu. Kas ülejäänud loodus suudab seda tasakaalustada? Mina ei tea vastust sellele küsimusele. Selle üle otsustagu spetsialistid.
Minu ainukene mure on hetkel see, et kaklus kliima teemadel on läinud samasuguseks nagu kogu muu poliitiline debatt. Ehk siis kärtsuvaks, lahmivaks ja elementaarseid reegleid mitte järgivaks. Juhul kui üks või teine pool tahab võita minu ja minusuguste poolehoidu, siis tuleb järgida teatud põhimõtteid. Tsiviliseeritud vaidluse võtteid. Lihtne, kas pole?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment