Veel peale Gruusia sõda (2008.a) rääkisid ka meie enda juhtpoliitikud seda, et viisavabadus Venemaaga on midagi nii loomulikku, et see peab juhtuma varem või hiljem. Isikunimesid ja otsetsitaate ma ära tooma ei hakka, sest minu eesmärgiks pole tülikiskumine, vaid arutelu.
Üks Eesti ajalehti kirjutas oma juhtkirjas veel 2011 sellest, et viisavabadus on vaja ära teha, et aeg on maha matta see vaenukirves ja hakata edendama heanaaberlikkust.
Kanapimeduse uus vorm
Ka peale Krimmi kaaperdamist (2014.a) leidus Eestis poliitilisi isendeid, kes vannutasid (2016.a), et no vähemalt 72-tunnine viisavabadus on vaja Venemaa Föderatsiooni kodanikele anda, et see turgutab siinset turismisektorit.
Ehk siis Venemaa välisagressioonide ja Euroopa Liidu viisapoliitika seoste osas valitses kanapimedus. Sellest ka pealkirjaks tõusnud mõiste „viisapimedus“.
Seos nende kahe asja vahel on aga pimestavalt selge. Venemaa on valinud strateegilise vastuseisu tee Läänega. Lääs – see oleme meie. Eestist USA’ni. Euroopa Liidust NATOni. Venemaa on teinud seda ammu ja teadlikult. Kasutades meie väärtusi – inimõigusi ja sõnavabadust – pilkava relvana meie vastu. Tõsikindlalt uskudes, et me ei võta midagi oma väärtuste kaitseks ette isegi jõhkra vägivallaga silmitsi olles.
Venemaa sõda meie vastu
Meie aga oleme siiani käitunud ebalevalt ja uksi avatuna hoidvalt. Teisisõnu öeldes, et kõik on ju hästi. Legitimeerides sel moel kõiki Moskva sigadusi. Sest mängides heatahtlikke partnerluse mänge, kiidame sihtriigi sise- ja välispoliitilisi protsesse heaks.
Igal muul ajal ma ütleks, et kollektiivse süü põhimõte on väär ja karistama peaks (sh viisade väljastamisest keeldumine on karistus) ainult individuaalse süü põhiselt. Ainult et praegu on käimas sõda. Venemaa sõda kollektiivse Lääne, seega meie kõigi vastu siin. Moskva võimkond on tugevamalt kui keegi teine otsustanud, et Ukraina on osa Läänest ning asunud teda selle eest hävitama, lootes et selle käigus hävib Lääs kui selline, murdub tema poliitiline tahe ning valmisolek vastu seista julmurile.
Kuidas siis leida mõistlik tasakaal viisade küsimuses, väljude viisapimeduse nõiaringist? Totaalkeeld ei ole ilmselgelt mõeldav, iga viisasoovija lauskontroll pole kuigi usutavalt teostatav.
Meelsusdeklaratsioon kui lahendus?
Ma pole küll poliitik, et öelda: „mul on lihtne lahendus keerulistele probleemidele“, kuid väike ideejupike ehk siiski. Olete kunagi täitnud mõnel piiril deklaratsiooni, milles te lihtsalt oma allkirjaga kinnitate, et te ei kanna kaasas relvi, narkootikume või muid keelatud esemeid?
Umbes samamoodi on Läti asunud küsima allkirja paberile, mis teatab, et piiriületaja mõistab hukka sõja Ukrainas. Igaühe valik on siis juba personaalne, kas allkirjastada või mitte.
Kogu minu humanitaari-olemus viskleb vastu, kuid teen südame kõvaks ja ütlen siiski – antud ajahetkel, vähemalt kuni kogu Ukraina territooriumi vabastamiseni Venemaa okupatsioonist (aga soovitavalt kuni vastava tribunali läbiviimiseni) peab iga Venemaa Föderatsiooni kodanik Schengeni viisa taotlemiseks allkirjastama meelsusdeklaratsiooni, kus ta mh ütleb kasvõi formaalselt lahti oma riigi agressiivsest välispoliitilisest kursist. Kui see on tema jaoks vastuvõetamatu, noh mis siis ikka.
Vene sõjamasin, mis hetkel lömastab Ukrainat, koosneb miljonitest rohelistest mehikestest. Ka nendest, kes hetkel mundrit ei kanna, kuid oma vaikiva toetusega seda käimas hoiavad. Meelsusdeklaratsioon võimaldaks sellest tankist välja astuda.
---
lugu ilmus siin
1 comment:
Meie alus on vabadus mõtelda ja valida. Kui me hakkame tegema selliseid deklaratsioone, siis me kaotame identiteedi, läheme kunagisse riiki, kus tõde pole olemas ja sa lihtsalt pidid hüüdma partei loosungeid. Inimesed lähevad rohkem katki. Mulje/kuuldu järgi nõuka ajal eriti ei arvanud, et loosungeid usutakse, eesmärk oli tekitada jutu vastuolu, lõhkuda inimesed ära.
Deklaratsioon peaks olema küsimustik/test. Sest küsimused panevad mõtlema, nagu psühholoogid, pigem vastavad küsimustega, mitte ei trambi kgb juhtimismeetoditega.
Sa võid tahta suur-venemaad, võid tahta vallutada, aga aktsepteerid, et selle käigus sinu sõdurid tapavad kümneid tuhandeid, sh lapsi, tulistavad raketiga sünnitusmaja kus rasedad saavad viga, lasevad reisilennuki alla jne. Et ei ole vabastaja ja kultuuri tooja, lihtsalt tahad saada üleoleku tunnet.
Pakun küsimusi:
* 2014 vallutati Krimm. Kas Vene relvastatud kodanikud olid kohal?
* 2007 aasta Gruusia sõda toimus osaliselt Venemaa pool Kaukaasia mäeahelikku.
* 2007 aastal ründas Gruusia esimesena Venemaad, rünnates Gruusia territooriumile sisenenud vägesi.
* Ukrainas on erioperatsioon, mitte sõda.
* Ukraina ründas Venemaad.
* Ukraina on rünnanud Venemaa riiki ehk territooriumi.
* Ukrainlased on ise ka süüdi, et Venemaa neid ründas. (ohver ei ole kunagi süüdi)
* sõda on õige sest ameeriklased ka tapavad mujal.
* Reisilennuki alla laskmise kohta ei ole tõendusmaterjali.
* Ukrainas on hukkunud Vene sõdurite käe läbi alla 1000 lapse
...
Me kindlasti ei vaja valetamise suurendamist, see ajab inimesed ainult rohkem katki, kurjaks ja primitiivseks. USA on vallutanud päris palju. Me vajame, et riiki sisenejad tunnistaks enda mõtlemise vigu ja vastuolu, et iga väljas käinud inimene hakkab seda p* läbi nägema. Selleks ta peab ütlema, et on vastuolu, et ta eksis, et teda lollitati väga lihtlabase jutuga ja ta uskus. Selle ütlemine ei ole võimete kohane suuremale osale. Või teevad küsimustest enne koopiad ja õpivad kodus vastused selgeks.
Vabandust, aga Läti kombel karukesele kaardid kätte mängida, ma ei kujuta ette Venemaa poliittehnoloogidele paremat käiku, kui sundida sellist deklaratsiooni. Isegi Iraan ei mõnita USA kodanikke selliselt, ainult viisa on palju kallim.
Seda kurjaks aetud tõbrast ei tohi rohkem lõhkuda, ta naeratab ja hiljem on tal endast ükskõik, saaks ainult näidata näiteks tšuhhnaale koha kätte. Kas Te tõesti ei ole primitiivsete inimeste, tiblade, endiste vangidega kokku puutunud? Tirida teine enda vangilaagri tasemele ja siis olla teisest üle, oluline on üleoleku tunne.
Post a Comment