Kadõrov kui Prigožin 2.0

Esmapilgul võib tunduda kentsakas võrrelda Kadõrovit ja Prigožinit, kuid selles on oma iva.

Mõlemad mehed pakkusid alguses Kremlile oma teenuseid probleemide lahendamises, Prigožin tegi seda eelkõige välismaal vene mõjujõudu levitades, Kadõrov Kaukaasias. Seejärel aga hakkas Prigožin probleemide lahendamise asemel probleeme tekitama ning kadus radariekraanilt koos lennukiga. Kadõrov on hakanud nüüd samuti probleeme tekitama, minnes tülli oligarhina tööl oleva Kerimoviga, tõmmates sellesse tülli nii Dagestani ja Inguššia. Aga mis peamine, kaude on tülli tõmmatud ka Kreml.

Kõigest sellest ja mõnestki muust sai räägitud Kuku raadio saates Pärastlõuna, küsijaks Mart Mardisalu. Saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Lähis-Ida, USA, Slovakkia

- Lähis-ida lõputu konflikt, episood XYZ

- Ukraina argument USA presidendidebatis

- Slovakkia peaministri ähvardus blokeerida Ukraina saamist NATO liikmeks: kas see on väljapressimis-poliitika?

Sellest ja muustki saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit.

Saksa vasakpoolsuse uus kuninganna: Sahra Wagenknecht

Nn „Moskva jutupunktide“ ühe edukama saksa esindaja edust läbi politoloogi prisma. Õhustiku tabamine, lühidus ja arusaadavus – see on edu võti!

Saksamaa poliitiline maastik on minu radarilt üldjoonte väljas, kuid nüüd tekkis sinna Sahra Wagenkncht nimeline figuur, mis tõmbas hääli kodumaal ja tähelepanu palju kaugemaltki. Juhtusin kuulma ühe Saksamaal elava poliitvaatleja Nikita Zholkver seletust(31:30-45:10) tolle pika ja eduka poliitiku-karjääriga vasakpoolse tegelase uuest tõusust, mis ulatub nii kaugele ja kõrgele, et pikaaegse Saksa vasakpartei pereheitmise järel sai ta hakkama tõelise vägitükiga – omanimelise poliitilise liikumise asutamisega ning selle üsna eduka käimatõmbamisega.

See kõik oleks pidanud minu jaoks jääma vaid põgusaks infokilluks. Noh olgu, tegemist olla ajakirjanike lemmikuga, kuna oskab haaravalt ja selgelt rääkida – sellest ka väga intensiivne meedianähtavus.

Oskuslik tekstiloome

Aga mis köitis sisuliselt mu tähelepanu, oli detail, mille nimetatud poliitikavaatleja välja tõi ... väljatrükitud kujul! Nimelt see, et Sahra Wagenknecht nimelise valimisliidu valimisprogramm oli vaid 4 lehekülje pikkune! Kirjutatud inimkeeli ja lühidalt. See on midagi viivõrd erakordset, et otsisin selle programmi üles ja lugesin guugeltõlke vahendusel läbi.

Tõepoolest, see on poliitilise sõnavaldamise kõrgklass. Tihtipeale minnakse lühiduse nimel üle tüüpvigadele: klišeedele ja primitiivsele konkurentide halvustamisele, siin on mõlemat suudetud peaaegu vätida.

Enamasti näevad valimisprogrammid välja nagu sügisene lehehunnik – suured, kuivad ja kirjud jutupunktide kuhilad, mida lugedes inimmõistus uinub. See siin on aga koostatud inimese poolt, kes saab aru, et ta peab inimesi kõnetama, rääkides ühe lihtsa loo. Justnimelt rääkides. Seda teksti on võimalik ka kõnena korrata, sellise mõõduka ja arusaadava 15-20 minutise kõnena. Puhtalt poliit-tehnoloogilise saavutusena on see imehea.

Meeleolude tabamine

Jutu sisu on inimlik ning eriti ida-Saksamaal kenasti pealeminev. Et „riik on kehvas seisus, probleemiks ebavõrdsus ja ülemäärane kampaanialik rohepoliitika koos pagulastega, sõjapooldamine ja Venemaa vastased sanktsioonid!“ See, kuidas mina igasse eraldivõetud jutupunkti suhtun, pole oluline, peegeldan vaid politoloogina seda teksti.

Jah, tegemist on puhtakujulise vasakpoolse populismiga. Vasakpoolse, kuna rõhutab ümberjagamise ja rikaste/ettevõtete maksustamise vajadust. Populismiga, kuna räägib vajadusest anda otsustamis-õigus inimestele tagasi. Jällegi, politoloogina ma ainult vaimustun, kui räägitakse selgelt ideoloogilist ühesuuna-juttu, mitte ei üritata kõnetada kõiki ja korraga.

Mõistagi ei suuda aga ka vist küll mitte ükski poliitiline jutupuhuja vältida meeldidasoovimise tuhinas vasturääkivusi.

Sisulised vasturääkivused

Nii räägitakse ühelt poolt vajadusest ümber jagada (st võtta ära edukamatelt) ja teisest küljest küljest meritokraatiast (st saavutustepõhisest individuaalsest toimetulekust, st edukas saab rohkem).

Räägitakse sellest, et relvade asemel on vaja rohkem panustada haridusse, tervishoidu ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse. Ja siis teises lauses tõdetakse, et Bundeswehr peab olema varustatud kõigega, mis on riigi kaitseks vaja.

Et on vaja edendada sõna- ja muid vabadusi. Ja et samas on aja piirata parempoolset mõttevälja.

Noh ja muidugi USA-vastasus (süüdistus rahvusvahelise õiguse rikkumises, viide riiki sissetungimises ja miljoni inimese surmas) ning Venemaa ja Hiina kui uue jõubloki olulisuse rõhutamine. Ning et sanktsioonid kahjustavad Saksamaa lihtsate inimeste huve, kuidas siis ilma selleta, eksole :)

Aga jättes kõrvale kõik selle, mis minu meelest on selles tekstis valesti, tõden ma politoloogina ikkagi kõnealuse poliitilise fenomeni ehk Sahra Wagenknechti edukust nii poliitilise konjunktuuri tabamisel ida-Saksamaa ühiskonnas kui ka võimekust see turunišš oskuslikult ära kasutada. Lühike ja inimkeelne poliitiline tekst toimib – tehke järele!

---

lugu ilmus siin

Moskva jutupunktide paradoks

Süüdistust „Moskva jutupunktide levitamises“ ja üldse kasulikuks idioodiks olemises kuuleb mitte ainult valimiste-eelsetes palavikupuhangutes ning kaugeltki mitte ainult Eestis. Kuna see on nii oluline ja valuline osa sise- ja välispoliitilises retoorikast, siis tasuks natukese ennast sellesse teemasse sisse mõelda.

Loomulikult ei tee ma seda mingite konkreetsete näidete ja ammugi mitte isikute baasil, sest see oleks vaid tülikobarate üleskloppimise kaudu pilgu selgust ja teksti fookust ähmastav.

Esiteks tuleb aru saada, et Moskva jutupunkte sisuliselt pole võimalik vältida. Neid on käibel nii universaalseid (nt kahtluste külvamine omariikliku sõltumatuse ja liitlassidemete pidavuse osas) kui spetsiifiliselt riigipõhiseid, kuid peamine on aru saada, et enamasti pole mitte Moskva see, kes mõtleb välja mingid teemad ja istutab tühjalt kohalt kohalike elanike pähe.

Olemasolevate teemade ärakasutamine

Absoluutses enamuses Venemaa nukumeistrid ja mõttemudijad ei leiuta ise midagi, vaid nad võtavad kasutusele teemad, mis on konkreetses sihtriigis või –rühmas niikuinii meelel ja keelel. Nii on lihtsam ja tõhusam ning ka vastavad teenistused ning propagandameistrid on enamasti ratsionaalsed inimesed.

Väga keeruline oleks nt mereäärses riigi kütta valitsusvastseid meeleolusid kõrbestumise teemadel või nt mägises kandis kivide puudumise osas – see lihtsalt ei läheks peale. Mõistlikum on korjata üles teema, mis niigi kõrtsilauas meestel hambus ja hakata sellelele okshaaval hagu alla panema.

Võtame näiteks kasvõi lihtsaima pedagoogilise võtte. Uut infot pole mõtet inimesele nö pangega pähe valada, seda tuleb teha olemasolevate teadmiste pinnalt. Korrates ja kinnistades juba teadaolevat ning lisades vaid tilkhaaval uusi detaile, mis tasapisi usutavateks käibetõdedeks lihvitakse.

Seega on enamik nn Moskva jutupunkte nii ehk naa ohver-riigi elanike seas teada ja tuntud. Nende taas ja taas kordamine (nt mingite „kahtlaste“ investeerimisprojektide või ebaõiglastena tajutavate reformide teemal) annab mõjuagendile omamehe oreooli. Informatsioonilises mõttes tegeleme me nii ehk naa grupisiseselt enamiku ajast üksteisele õlalepatsutamisega ja vanade teemade mälumisega, kinnistades seeläbi enda omamehelikkust.

Ründaja tahte tahtmatu täitmine

Teiseks tuleb jällegi eelkõige ise ja endale selgeks mõelda, et süüdistades teine- ja üksteist Moskva jutupunktide levitamises, teeme me täpselt seda, mida Moskva vastavad kontorid tahavad. Ei ole olemas paremat taktikat ründaja jaoks kui ajada rünnatava kindluse elanikud omavahel tülli, külvata hirmu ja omvahelisi kõõrdpilke stiilis: „ega mu naaber ometi reetur pole“.

Selles kõige pole mitte midagi Vene impeeriumi või kaasaegse Moskva spetsiifilist, neid lihtsaid võtteid on kasutatud aegade hämarusest saadik. Lihtsalt tänasel infomürgistuses viskleval ajastul on seda kõike võrratult lihtsam teha kui varem.

Seega tuleb mõista kahte baastõde. A) nn Moskva jutupunktid pole mingid kummalised kunstlikult siia istutatud võõrkehad, vaid Moskva poolt oskuslikult kasutusele võetud nö loomulikud teemad ja B) süüdistades üksteist Moskva käpikuks olemises teeme me täpselt seda mida inforündaja soovib – nõrgestame oma ühiskonda, riigist rääkimata.

Paradoksi olemus

Seega tasub võtta seda kõike maru rahulikult, kainelt ja mitte lahmida süüdistustega. Paremaks sellisest käitumisest ei muutu midagi, tüli tühja koha pealt aga küll.

Asjaolu, et tüli võibki olla mitmes mõttes eesmärgiks omaette, kuna mh saab seda kasutada poliitilise kapitali kogumise vahendina, kuid see on juba hoopis teine jutt. Käesoleva loo fookuse mõttes on oluline hoopis muu.

Mis on siis selle loo moraal? Aga see, et niipea kui avastame (eelkõige iseendas) soovi kedagi süüdistada Moskva jutupunktide levitamises, võiksime rääkimise asemel sügavalt sisse ja välja hingata. Paradoksaalsel moel võime me kahtlust külvates olla ise Impeeriumi tahte täitja.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, NATO, Austria, BREXIT

- Iraani raketilöök Iisraeli pihta ehk selle sisuliselt permanentse sõja episood, mille järjekorranumbrit ei jõua enam ilmselt keegi kokku lugeda

- NATO uus peasekretär, kas uus inimene võib tähendada ka mingeid muudatusi?

- Austria parlamendivalimised

- BREXIT pole ikka läbi, kas võimalik on mingil kujul re-BREXIT?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Austria valimistest

"Austria parlamendivalimistel võitis ultraparempoolne Vabaduspartei" - selles väites on nii tõde kui ka vale, nii subjektiivset kui objektiivset.

Subjektiivsed hinnangud "äärmus", "radikaalne" või "ultra" on alati eksitavad ning näitavad pigem küsija/väitja ideoloogilisi eelistusi. Kui mingi "poolsus" ei meeldi, siis kipuvad need hüperboolid liigagi lihtsalt tekkima. Lepiks siiski kokku, et kui kõnealune seltskond ei kasuta otseselt vägivalda ja terrorit, siis ei ole tegu äärmuslusega.

Tõde on selles väites niipalju, et tõepoolest Vabaduspartei sai kõige rohkem hääli (28,9%) ja kõige rohkem suurendas ka oma kohtade arvu parlamendis (oli 31, nüüd 57). Tehniliselt võttes saab seda nimetada võiduks, tõsi.

Aga probleem on selles, et nende häälte kogumiseks kasutatud poliit-tehnoloogiline võttestik ja retoorika on olnud selline, et sisuliselt kaotas valimised võitnud poliitiline jõud võimaluse moodustada valitsus. Lihtsalt omaenda suuvärgi ja retoorika tõttu on nad ennast muutnud koostöö-kõlbmatuks ülejäänud erakondadele. Tuttav lugu, kas pole?

Lähemalt saab kuulata intervjuus, mille võttis Adrian Tšeremin, kuulata saab siit.

Venemaast Kukus

Hollandi endine peaminister Mark Rutte võttis ametlikult üle NATO peasekretäri ametikoha. Vene meediakanalite tähelepanelikult jälgijalt tuleb küsida, kui palju nemad sellele sündmusele tähelepanu pöörasid?

Vene meediakäsitlus on üsna neutraalne, isegi väikese positiivsuse noodiga. Ühest küljest tõdetakse, et uus peasekretär on tuntud oma Ukraina-toetuse poolest, teisalt aga markeeritakse teda kui väga oskuslikku kommunikaatorit.

Oktoobri esimesel päeval vilksatas kõigi suuremate Vene väljaannete veebikülgedel teade Eesti ja Soome kavatsusest sulgeda Soome laht Venemaa laevadele. Seda jõudis napisõnaliselt kommenteerida ka Venemaa välisministeerium. Kui lisada siia Venemaa presidendi abi ja salateenistuse kindrali Nikolai Patruševi hoiatus Baltimaade idapiirile rajatavast kaitseliinist, mis on justkui idasuunaliseks tõukepesaks NATO vägedele, siis on kõik jutumärkides „selge“. Kõik Venemaaga läänest külgnevad riigid on agressorid?

Ei, vene retoorika on teistmoodi fookusega: mitte need riigid ise pole agressorid, vaid nad on muudetud agressiivseteks vasallideks USA poolt. Et vaadake – endine ENSV ja endine venesõbralik Soome on nüüd alla neelatud NATO poolt ja vaadake milliseks on nad muutunud – see Soome lahe sulgemise idee pole ju nende riikide enda oma, see on neile ette öeldud Washingtonist!

Vene välisminister Sergei Lavrov hoiatas ÜRO Peaassambleel peetud kõnes, et Ukraina ja tema lääneliitlased ei peaks püüdma võitu vastasseisus tuumajõuga. Neid vihjed Venemaale kui tuumarelva omavale riigile on teinud ka president Putin. Kas me peaksime nendesse väidetesse suhtuma õlakehitusega?

Vaadake kui külas elab üks hull, kes regulaarselt tõuseb püsti ja teatab, et „kui te ei lase mul teha mida ma tahan, siis ma tapan kõik maha!“, siis esiteks ei saa te minna lõputu järeleandmise teed. Nii et reaktsioon peab olema jahe, aga kindel – see hull tuleb võtta kontrolli alla.

Mida õigupoolest kujutab endast Venemaa uus tuumadoktriin, millele on otsesõnu viidanu Putin?

See on paber, millele on veidi ümber sõnastatud seesama ähvardus: „juhul kui te ei lase mul teha, mida ma tahan ...“

Lõppkokkuvõttes ei sõltu tuumarelva kasutamine või mittekasutamine sellest paberist, vaid antud käsust ja siis selle käsu kas täitmisest või mittetäitmisest.

Mõned kuud tagasi teatas Venemaa, et asutas rahvusvahelise Lev Tolstoi nimelise rahupreemia. Kas nüüd on selgunud, kes selle jutumärkides „rahupreemia“ sai?

Preemia andmine Aafrika Liidule on VF välispoliitika mätta otsast vaadatuna väga nutikas samm, mis peab toetama Moskva soovi olla „globaalse Lõuna“ konsolideerija

Nutikas oli see ka järjepidavuse mõttes – viimase NSVL rahupreemia sai samamoodi Aafrika esindaja – Nelson Mandela

Igatahes on Venemaal vaja üha rohkem panustada sõjatehnikasse ja sõjaväkke. Blomberg viitab, et Venemaa suurendab järgmisel aastal sõjalisi kulutusi ja need moodustavad juba 40 protsenti kogu riigi eelarvest. Ilmselt tõusevad ka neil maksud. Aga kusagilt peab ka see riik kokku tõmbama. Kust?

Otseselt ei pea, sest nende kasutada on suvräänne rahapress, lükkavad aga inflatsioonile veel hoogu juurde ja saaad summad kaetud.

Teisalt aga kokkutõmbamise protsess käib ammu ja mitte selle sõja tõttu. Massiivne kohalike omavalitsuste reform vähendab nö alumise korruse bürokraatiat, mis annab märkimisäärse kokkuhoiu. Teiseks nt sotsiaal-asutuste, regionaalsete haiglate ja koolivõrgu optimeerimine. Kolmandaks on riik järjest enda pealt ära lükkamas enda jaoks mitteomaseid funktsioone, muutes seniseid munintsipaalettevõtteid äriühinguteks jne

Naljaga pooleks võib öelda, et kõva kokkuhoiu annab ka vangide hoogustuv saatmine sõtta – selle arvelt on juba saadud kinni panna terveid kolooniaid

Välisvaatlejad räägivad ka üha rohkem sellest, et Venemaa on sunnitud välja kuulutama veel ühe mobilisatsiooni. Tasapisi võiks see hakata murendama ju juba ka Putini võimu? Nagu ka peagi neljandasse aastasse jõudev agressioon?

Ei pea välja kuulutama „veel ühte“ mobilisatsiooni, sest formaalselt pole ka senine lõpetatud. Aga sisuliselt tõesti, mehi juurde on vaja ja sellest räägib ka seadusemuudatus, mille alusel saab rindele võtta ka eeluurimis-isolaatorites olevaid kinnipeetuid: neid on u 100 tuh meest, kellest loodetakse värvata 20-40 tuh.
---

Küsimas Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, vastamas siinkirjutaja, saade järelkuulatav siit