Kentsakas köievedu Donald Trumpi ümber

Suurtel kiirustel ja hulgakaupa toimuvad tippkohtumised mõjuvad segadusseajavana ning küllap see on eesmärk omaette. Spontaanse ja kaootilise toimetajana tegutsemine on osa USA praeguse presidendi kuvandist ja taktikast, võimalik et ka strateegiast, ehkki viimase olemasolus ma päris kindel pole.

Alaskal toimunud kohtumine USA ja Venemaa presidentide vahel toimus nii ebastandartselt, et jättis mulje rapsimisest. Mõlemad pooled tunnistasid, et selline kiirustav asja-ajamine on tavatu, aga protokolliteenistused mõlemalt poolt andsid oma parima, et kohtumine näeks välja efektne.

Tõsi küll, tühjaks osutus vene poole (ja laiemalt nö vanakooli diplomaatia) tavapärane mantra, et tippkohtumistel on mõtet siis, kui nad on põhjalikult ette valmistatud ja kõik eelläbirääkimised peetud. Et esinumbrite kohtumised on vajalikud vaid selleks, et saada ilusad kaadrid käepigistustest, naeratustest ja ettevalmistatud paberite allakirjutamisest.

Nüüd aga käis kärts-mürts asjajamine, samas kui publik ajas hämmastusest silmi pärani, et mis toimub, mille nimel selline ragin toimub?

Alaska militaarsurve

Putini motivatsioon on imeselge – tema jaoks oli see võimalus saada kohtumisele maailma mõjukaima riigi presidendiga. Piltlikult öeldes murda ennast välja diplomaatilisest isolatsioonist, teha seda moel, mis kinnistab tema jaoks nii olulist ja armastatud kuvandit sellest, et tema ja Trump on võrdväärsed tegelased, kes arutavad maailma kõige olulisemate ja põletavate, et mitte öelda põlevate probleemide lahenduste üle. Sõja ja rahu üle.

Trumpi jaoks on motivatsioon sama selge – näidata ennast ebatraditsioonilise, ent tegusa liidrina. Korraldada Putini poolt ihatud kohtumine kohas ja moel, mis näitavad parimal moel USA jõudu – otse parima õhukaitsega ja tehnikast möirgavas sõjaväebaasis. Kui palju oli selles sõnumit Venemaa selja taga olevale Hiinale, on omaette huvitav küsimus, kuid see viiks meid põhiteemast kõrvale. Igatahes tõi Trump piltlikult öeldes USA kahuritorude ette sellesama Venemaa, kes omaenda sõnul sõdib USA’ga Ukraina pinnal. Ja laskis Putinil veel lahkumise hetkelgi tunda, kelle käes on jäme ots – Kremli asjapulgad pidid maksma sularahas kõige, ka tagasilennuks vajaliku kütuse eest, sest muud makseviisid pole võimalikud, kuna Venemaa pankade suhtes kehtivad USA sanktsioonid.

Kuna aga tavapärase ja nähtava diplomaatia mõttes oli tegu tühikäiguga, sest mingeid nähtavaid leppeid ei sündinud, allkirju ei antud ja isegi selgeid lubadusi / sõnumeid ei vormitud, siis publikumi hämming aina kasvas.

Washingtoni tsiviilsurve

Nüüd järgnes sellele trobikond-kohtumine Washingtonis, kus kohal olid Ukraina ja tema Lääneliitlaste riigipead. Jällegi kiire, suisa kiirustav, kuid tsiviiltingimustes toimunud üritus, mille tulemus näib sama tühi, sest peale taaskordsete kinnituste toetustest ja garantiide vajadusest ei sündinud midagi.

Igasugused jutud garantiidest on hall vesi, kuni selle taga pole tegusid. Nii Ukraina kui teised on näinud, kui palju need garantiid maksavad, nn Budapesti memorandum on selle parim ja valusaim näide.

Aga nüüd siis selle köieveo-kujundi juurde, mis pealkirjaks tõstetud. Nimelt üritavad praegu kaks osapoolt ühele või teisele poole kallutada Donald Trumpi raevu selle üle, et see tülikas ja jonnakas sõda Ukrainas ei taha kuidagi lõppeda.

Kaks nägemust süüdlasest

Venemaa üritas Alaskal selgeks teha, et süüdi on Ukraina ja Euroopa ning kõndis kohtumiselt võiduka näoga minema, levitadeski sellesisulist sõnumit kõikjal enda poolt kontrollitud meediaruumis. Kinnitades, et see seisukoht olla Moskvas ja Washingtonis ühine.

Euroopa ja teised Ukraina liitlased üritavad aga selgeks teha, et selle sõja juurpõhjus istub Kremlis, täpsemalt Vladmiri Putini peas. Tema kinnisidees – kontrollida Ukrainat ükskõik missuguse, kasvõi väga suure sõja hinnaga. Ning et ainuke viis seda sõda lõpetada on tugevdada Ukrainat. Et lääneliitlased on selles tegevuses sama kõikuvad kui Donald Trumpi sõnad ja teod, on omaette teema.

Trumpil endal on aga ausalt öeldes suhteliselt savi, kuidas see sõda lõpeb, peamine et lõpeb. Kelle arvelt, mis tingimustel jne - see on sihuke tehniline tasand, mis pole oluline. Aga kuna USA on ainus, kes suudab sisuliselt vastu hakata Hiina poolt juhitavale vene sõjamasinale, siis pingutavad mõlemad köievedajad, nii kuis jaksu.

Trump ja tema meeskond saab suurepäraselt aru, mis on kaalul. Kui see sõda õnnestub USA survel lõpetada, siis on järgmine ja suurem sõda pausile pandud. Kui ei õnnestu, siis veerevad sõjavankri rattad edasi.

---

lugu ilmus siin

Vene läbirääkimistaktika eripärad

Kui üldiselt arvatakse, et läbirääkimised peaks olema mõistliku kompromissi saavutamise koht, siis Venemaa jaoks on see lihtsalt sõjapidamise jätk teiste meetoditega.

Sõja juurpõhjus istub Vladimir Putini peas ning läbirääkimiste imiteerimisega üritab ta sedasama mida surmaeskadronide rindele saatmisega - suurendada enda mõjuvõimu mitte ainult Ukraina, vaid kogu Läänemaailma üle.

Ja tuleb tunnistada, et mõneti see tal ka õnnestub. Tänu sellele sõjale juhib tema (vähemalt enda nägemuses) maailma poliitilist agendat, tõestab oma suurust/vägevust (see, mida vene keeles nimetatakse величие). Ja miks ta peaks tahtma seda lõpetada?

Eestikeelses AK's ja venekeelses versioonis rääkisin sellest veidi erinevate nurkade alt

Vene sotsioloogia peegeldab vabaduse puudumist

Mittevaba ühiskonna paradoks – selle asukad väljendavad rahulolu oma eluga.

Levada uuringukeskuse hiljutine publikatsioon näitab omamoodi veidrat pilti – pika ajalooga jätku-uuring näitab aegade kõrgeimat rahulolu oma elu-oluga, viimase paari aastaga on rahulolijaid järjest rohkem ja rahulolematuid ning isegi „nii ja naa“ arvajaid järjest vähem. Numbriliselt – rahulolijaid on hetkel 57%, nii ja naa arvajaid 31 ja rahulolematuid 11%. Peamine on siinjuures manada silme ette neid tõusvaid ja langevaid kõveraid, nii et tungivalt soovitan külastada vastavat veebilehte.

Selles pole aga tegelikult midagi üllatavat ega vene-spetsiifilist, tegemist on mitte-vaba ühiskonna fenomeniga.

Levada keskus teeb oma tööd parimal võimalikul moel, mõõdab seda, mida saab mõõta. Se tähendab et esitab küsimusi nii nagu hea tava ette näeb, ilma küsitletavaid suunamata. Ja seejärel edastab andmeid vastuste kohta, nii nagu neid antakse.

Universaalne arvamusmuster

Universaalne on siinjuures see, et igas ühiskonnas (sõltumata vabaduse astmest) on neid, kes on eluga rahul ja ka neid, kes pole rahul. Kuskil keskel on see, mida võiks tingimisi nimetada sooks. Need, kellel on asjad enam-vähem OK, aga mingeid probleeme on ju kõigi elus

No vat ja see keskmine, normaaltingimustes enamasti suurim osa annaks vaba ühiskonna tingimustes vastuseid nii ja naa. Mingi tuju ajel, personaalsete meeldimiste/antipaatiate tõttu või kasvõi lotovõidu või hea/halva ilma tõttu, misiganes põhjusel vastaks täna nii ja homme naa.

Vabas ühiskonnas kujuneks sellest arvamuste kuhjast nn normaaljaotus ehk Gaussi kõver. Kui aga sedasama küsimust esitada mitte-vabas ühiskonnas, siis suur osa sellest nö soost annaks igaks juhuks sellise vastuse, mis ei põhjusta probleeme. Selle „õige“ vastuse. Ükskõik kui anonüümselt küsitlust ka läbi ei viida. Lihtsalt igaks juhuks, sest mine sa isahane tea. Pole mul neid jamasid vaja, vastan ära ja asi ants.

Proovige mõttes läbi viia eksperiment ja paigutage samasugune küsitlus nõukogude aega. Või kuri-Koreasse. Või lihtsalt vanglasse. Mida vähem vabadust, seda rohkem kajab vastustes rahulolu. Eriti kui väidetakse, et „see on annüümne küsitlus ja te olete respondendiks sattunud juhuvalimi alusel“. Vanglas, eksju. Teame-teame, keda te lolliks peate!

Hirmu domineerimine

Nii et tulen tagasi selle väite juurde, et Levada keskus teeb head tööd. Ta näitab meile ilmekalt, kuidas on lood vene ühiskonnas vabadusega. Või õigemine selle puudumisega ja hirmu domineerimisega.

Lõpetuseks aga väidan, et objektiivselt võttes ongi vene ühiskonnas hetkelist rahulolu võibolla rohkem kui iial varem. Eriti nö lootusetult depressiivsete piirkondade elanike hulgas. Nt Sedanka külas Kamtšatkal, millele hiljuti omistati „lahingkuulsuse küla“ tiitel.

Selle mõnesajast elanikust on 40 läinud sõtta. Nende elus on tekkinud eesmärk ja raha(lootus). See, et ühtlasi ka surm ja lein, sellest ei räägita. Aga ilma korraliku teedeühenduseta ja arengulootuseta asumi elanikel on korraga, millest rääkida, mille nimel elada ja surra. Mitme tuhande kilomeetri kaugusel võõras sõjas.

Suurlinnade elanikel on alati ka teisi võimalusi üles ehitada oma elu ja karjäär, leida sissetulek ja elu mõte. Ja ühtlasi sattuda ka selliste küsitluste respondendiks. Sedanka külla vaevalt et mõni küsitleja satub.

Nii et kokkuvõtteks – see uuring näitab meile tegelikult adekvaatsemat pilti kui nii meile kui neile esmapilgul tunduda võib.

---

lugu ilmus siin

Kohtumine, mida poleks pidanud toimuma

Ennustasin Alaska kohtumise eel, et mitte midagi ei muutu. Nii ka läks, sõjaväljal ei muutunud midagi. Kohtumise eel, ajal ja järel jätkusid vene vägede kuritegelikud rünnakud Ukraina vastu ning Ukraina katsed seda agressiooni tõrjuda.

Muidugi, alati saab öelda, et kohtumise käigus lepiti kokku midagi, millest me veel ei tea. Ja et see miski võib viia kõneväärsete muudatusteni kunagi ja kuskil. Aga seda me ei tea ning teadmatuse üle spekuleerida oleks narr.

Samas, see pole ka midagi erakordset. Erakordne oli ainult see totakalt kõrgele klopitud ootuste foon, justkui peaks midagi koheselt muutuma. Peaks saavutatama „läbimurre“ – see nii armetult üle-ekspluateeritud ajakirjanduslik liialdus.

Olles seda öelnud, pean tegema sammu tagasi ja esitama õigustatud küsimuse, mis ilmselt lugejate peades pealkirja ja sissejuhatust lugedes tekkis. Et kui mitte midagi ei juhtunud, siis miks seda kohtumist poleks pidanud toimuma? Et mitte midagi halba ka ju ei juhtunud ju, või mis?

Mis siis ikkagi juhtus?

Paraku juhtus. Küll mitte reaalse, kineetilise ja füüsilise sõja väljal, vaid poliitilise, informatsioonilise ja kui soovite, psühholoogilise sõja väljal.

Toimus sõjakurjategija Vladimir Putini ja tema tegude legitimiseerimine. Venemaa president sai seista USA vapiga kaunistatud kõnepuldi taga ning rääkida USA ajakirjandusele ja maailma avalikkusele oma valesid. Teha seda USA presidendi kutsel ja USA pinnal. Nagu õiguspärane ja oodatud partner.

Putin sai seista Donald Trumpi kõrval ja süüdistada sõja puhkemises Joe Bidenit. Näidata ennast rahuotsjana (kohtumise deviis seinal – „pursuing peace“), kes võib Trumpi kutsel ja algatusel otsida teed olukorrast välja. Rääkida Venemaa „õigustatud julgeolekumuredest“ ja vajadusest kõrvaldada selle sõja „algpõhjused“.

Räägitakse, et diplomaatias on hea kohtumine see, millelt mõlemad pooled lahkuvad ühesuguse rahulolematusega. Suurema või väiksema, aga siiski justnimelt rahulolematusega. See tähendab seda, et kumbki pool ei saavutanud enda poolt soovitud maksimumi, mõlemad pidi tegema järeleandmisi. Rõhuga sõnadel „mõlemad“ ja „ühesuguse“ rahulolematusega.

Punktivõit Venemaale

Praegu aga on Venemaal põhjust rohkem rahul olla kui vastaspoolel. Tuleb meeles pidada, et Venemaa enda peas ei pea seda sõda mitte Ukrainaga, vaid justnimelt USA’ga ja laiemalt Läänega. Nüüd kutsus USA ise (vähemalt nii seda serveeritakse) Venemaa enda juurde, patsutas õlale ja ütles, et „õiget asja ajate, aga ehk võtaks vähe vaiksemalt“. Ning Venemaa teatas, et „no me mõtleme selle peale“

Kordan, see on see infojälg, mis jäeti avalikusele. Punktivõit, mille saavutas Vladimir Putin. Mees, keda on iseloomustatud kui inimest, kelle jaoks ei eksisteeri mõlemapoolse võidu kontseptsiooni (nn win-win olukorda). Tema maailmas alati üks võidab, teine kaotab.

Võimalik, et talle nüüd loodi see illusioon, anti maitsta võitu ... selleks et hiljem vaip jalge alt ära tõmmata. Võimalik, kuid seda me ei tea. Või vähemalt mina ei tea. Ja teadmatuse üle spekuleerida oleks narrus, nagu sai juba öeldud.

Seega, seda kohtumist poleks pidanud toimuma, kuna Venemaa poolt Ukraina vastu peetava sõja väljal ei toimunud mingit muutust. Moskva ja Puutini poolt juhitav surmavikat võtab oma igapäevast loogu edasi.

---

lugu ilmus siin

Vene gloobus

„Venemaa kui Euraasia ja seega maailma keskne riik ning seda ümbritsevad ääremaad“ Niimoodi võib kokku võtta selle omamoodi nägemuse maailmast, mis juhib suure osa vene eliidi tegemisi ja toimetamisi.

Geopoliitika on selline tajuhäire – et mitte öelda vaimuhaigus – mis sunnib nägema maailmakaarti teistmoodi.

Võib ka öelda laiemalt – nägema objektiivset reaalsust läbi subjektiivsuse prisma. Aga see pole juba kuidagi vene eripära, vaid üldinimlik ja universaalne.

Mäletate Tootsi gloobust? Seda, kus maakera (kui koolipingist meelde jäänud kuvandi) peale oli maalitud tolle koolipoisi jaoks teadaolev maailm, st Paunvere küla.

Universaalne subjektiivsus

Igas protsessis või inimlikus käitumismustris on olemas ühest küljest universaalne ja teisalt spetsiifiline tahk. Universaalne on see Tootsi gloobuse taoliste maailmanägemuste paljusus nii inimeste kui riikide tasandil. Spetsiifiline vene geopoliitikute peades on oma riigi / territooriumi tajumine selle kiriku kellatornina, mille ümber on köstri kartulikuhi ja põhjalastud parv ning muu pudi-padi

Hiljuti nägi ilmavalgust üks järjekordne kirjatükk, omamoodi lühikokkuvõte sellest veidrast maailmast. Ilmus mitte kuskil suvalises blogis, vaid Venemaa (geo-)poliitilise mõtte keskuse rollile pretendeeriva Valdai klubi programmidirektori Timofei Boratšev nime all sama klubi veebis.

Selle teksti „Venemaa ja tema naabrid globaalse määramatuse foonil“ sisu on nii suure üldistusastmega, et väärib ülevaadet ja tutvustamist. Seda enam, et kordan – see poletekst omaette, vaid sadade, kui mitte tuhandete samalaadsete raamatute, kõnede ja konverentside kontsentraat. Omamoodi puljongikuubik, milles on ühekorraga tunda kogu piiritaguse mõttelise supipoti maitsed.

Venemaa kui oma maailma keskus

„Euraasia kui kogu maailma kõige suurem ja olulisem regioon ning seda ümbritsevad perifeersed riigid, sh sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim neist USA.“ Tajute seda ülevust ja käsi värisema panevat mõttepainet, mis paneb märgistama – tema enda sõnul – võimsamat riiki kui perifeerset, ääremaist.

„Euraasia lääneotsas paikneb nn kollektiivse Lääne territoriaalne enklaav, mille huvid on vastuolus pea kõigi teiste regiooni riikidega“. Tunnetate erinevust – territoriaalne enklaav vs riigid. Üks on midagi mitte-riiklikku ja ebaloomulik, teine legitiimne ja päris. Mitte-subjektne ja subjektne.

„Venemaa ei saa lubada olukorda, kus tema naaberriigid lahendavad oma probleeme Venemaa arvelt, pakkumata midagi vastu“. Ülemus vs alluvad. Impeerium ja limitroofid. Keskus, mis võib – kuid ei pruugi – lubada enda äärealadele teatud vabadusi iseotsustamiseks, kuid ainult endal kasulikel tingimustel.

Olles jälginud Venemaa mõttemaastikku palju aastaid, võin kinnitada, et see tekst on oma ilmekuses imeline. See, et ta meile suuresti narr ja naeruväärne näib, pole oluline. Oma naabrit tuleb tunda. Oma vaenlast tuleb tunda. Eriti juhul kui need kaks mõistet – kasvõi ajutiselt – kokku sulavad.

---

lugu ilmus siin