Muidugi, alati saab öelda, et kohtumise käigus lepiti kokku midagi, millest me veel ei tea. Ja et see miski võib viia kõneväärsete muudatusteni kunagi ja kuskil. Aga seda me ei tea ning teadmatuse üle spekuleerida oleks narr.
Samas, see pole ka midagi erakordset. Erakordne oli ainult see totakalt kõrgele klopitud ootuste foon, justkui peaks midagi koheselt muutuma. Peaks saavutatama „läbimurre“ – see nii armetult üle-ekspluateeritud ajakirjanduslik liialdus.
Olles seda öelnud, pean tegema sammu tagasi ja esitama õigustatud küsimuse, mis ilmselt lugejate peades pealkirja ja sissejuhatust lugedes tekkis. Et kui mitte midagi ei juhtunud, siis miks seda kohtumist poleks pidanud toimuma? Et mitte midagi halba ka ju ei juhtunud ju, või mis?
Mis siis ikkagi juhtus?
Paraku juhtus. Küll mitte reaalse, kineetilise ja füüsilise sõja väljal, vaid poliitilise, informatsioonilise ja kui soovite, psühholoogilise sõja väljal.
Toimus sõjakurjategija Vladimir Putini ja tema tegude legitimiseerimine. Venemaa president sai seista USA vapiga kaunistatud kõnepuldi taga ning rääkida USA ajakirjandusele ja maailma avalikkusele oma valesid. Teha seda USA presidendi kutsel ja USA pinnal. Nagu õiguspärane ja oodatud partner.
Putin sai seista Donald Trumpi kõrval ja süüdistada sõja puhkemises Joe Bidenit. Näidata ennast rahuotsjana (kohtumise deviis seinal – „pursuing peace“), kes võib Trumpi kutsel ja algatusel otsida teed olukorrast välja. Rääkida Venemaa „õigustatud julgeolekumuredest“ ja vajadusest kõrvaldada selle sõja „algpõhjused“.
Räägitakse, et diplomaatias on hea kohtumine see, millelt mõlemad pooled lahkuvad ühesuguse rahulolematusega. Suurema või väiksema, aga siiski justnimelt rahulolematusega. See tähendab seda, et kumbki pool ei saavutanud enda poolt soovitud maksimumi, mõlemad pidi tegema järeleandmisi. Rõhuga sõnadel „mõlemad“ ja „ühesuguse“ rahulolematusega.
Punktivõit Venemaale
Praegu aga on Venemaal põhjust rohkem rahul olla kui vastaspoolel. Tuleb meeles pidada, et Venemaa enda peas ei pea seda sõda mitte Ukrainaga, vaid justnimelt USA’ga ja laiemalt Läänega. Nüüd kutsus USA ise (vähemalt nii seda serveeritakse) Venemaa enda juurde, patsutas õlale ja ütles, et „õiget asja ajate, aga ehk võtaks vähe vaiksemalt“. Ning Venemaa teatas, et „no me mõtleme selle peale“
Kordan, see on see infojälg, mis jäeti avalikusele. Punktivõit, mille saavutas Vladimir Putin. Mees, keda on iseloomustatud kui inimest, kelle jaoks ei eksisteeri mõlemapoolse võidu kontseptsiooni (nn win-win olukorda). Tema maailmas alati üks võidab, teine kaotab.
Võimalik, et talle nüüd loodi see illusioon, anti maitsta võitu ... selleks et hiljem vaip jalge alt ära tõmmata. Võimalik, kuid seda me ei tea. Või vähemalt mina ei tea. Ja teadmatuse üle spekuleerida oleks narrus, nagu sai juba öeldud.
Seega, seda kohtumist poleks pidanud toimuma, kuna Venemaa poolt Ukraina vastu peetava sõja väljal ei toimunud mingit muutust. Moskva ja Puutini poolt juhitav surmavikat võtab oma igapäevast loogu edasi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment