Geopoliitika on selline tajuhäire – et mitte öelda vaimuhaigus – mis sunnib nägema maailmakaarti teistmoodi.
Võib ka öelda laiemalt – nägema objektiivset reaalsust läbi subjektiivsuse prisma. Aga see pole juba kuidagi vene eripära, vaid üldinimlik ja universaalne.
Mäletate Tootsi gloobust? Seda, kus maakera (kui koolipingist meelde jäänud kuvandi) peale oli maalitud tolle koolipoisi jaoks teadaolev maailm, st Paunvere küla.
Universaalne subjektiivsus
Igas protsessis või inimlikus käitumismustris on olemas ühest küljest universaalne ja teisalt spetsiifiline tahk. Universaalne on see Tootsi gloobuse taoliste maailmanägemuste paljusus nii inimeste kui riikide tasandil. Spetsiifiline vene geopoliitikute peades on oma riigi / territooriumi tajumine selle kiriku kellatornina, mille ümber on köstri kartulikuhi ja põhjalastud parv ning muu pudi-padi
Hiljuti nägi ilmavalgust üks järjekordne kirjatükk, omamoodi lühikokkuvõte sellest veidrast maailmast. Ilmus mitte kuskil suvalises blogis, vaid Venemaa (geo-)poliitilise mõtte keskuse rollile pretendeeriva Valdai klubi programmidirektori Timofei Boratšev nime all sama klubi veebis.
Selle teksti „Venemaa ja tema naabrid globaalse määramatuse foonil“ sisu on nii suure üldistusastmega, et väärib ülevaadet ja tutvustamist. Seda enam, et kordan – see poletekst omaette, vaid sadade, kui mitte tuhandete samalaadsete raamatute, kõnede ja konverentside kontsentraat. Omamoodi puljongikuubik, milles on ühekorraga tunda kogu piiritaguse mõttelise supipoti maitsed.
Venemaa kui oma maailma keskus
„Euraasia kui kogu maailma kõige suurem ja olulisem regioon ning seda ümbritsevad perifeersed riigid, sh sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim neist USA.“ Tajute seda ülevust ja käsi värisema panevat mõttepainet, mis paneb märgistama – tema enda sõnul – võimsamat riiki kui perifeerset, ääremaist.
„Euraasia lääneotsas paikneb nn kollektiivse Lääne territoriaalne enklaav, mille huvid on vastuolus pea kõigi teiste regiooni riikidega“. Tunnetate erinevust – territoriaalne enklaav vs riigid. Üks on midagi mitte-riiklikku ja ebaloomulik, teine legitiimne ja päris. Mitte-subjektne ja subjektne.
„Venemaa ei saa lubada olukorda, kus tema naaberriigid lahendavad oma probleeme Venemaa arvelt, pakkumata midagi vastu“. Ülemus vs alluvad. Impeerium ja limitroofid. Keskus, mis võib – kuid ei pruugi – lubada enda äärealadele teatud vabadusi iseotsustamiseks, kuid ainult endal kasulikel tingimustel.
Olles jälginud Venemaa mõttemaastikku palju aastaid, võin kinnitada, et see tekst on oma ilmekuses imeline. See, et ta meile suuresti narr ja naeruväärne näib, pole oluline. Oma naabrit tuleb tunda. Oma vaenlast tuleb tunda. Eriti juhul kui need kaks mõistet – kasvõi ajutiselt – kokku sulavad.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment