Esiteks – kõige üldisem. Oht tõmbab rohkem tähelepanu kui mitteoht. See on meie kui loomaliigi ellujäämise võti. Sahinat rohus, mis võib tähistada mingi ohu lähenemist, peab meie aju tähele panema ning mobiliseerima keha reageerimiseks, olgu või põgenemiseks. Puu otsast kukkuva hea uudise ehk küpse banaanikobara võid sa jätta tähelepanuta, kuid seda sahisevat rohtu pead tähelepanelikult jälgima!
Teiseks – poliitilise tähelepanu küsimus. Kuna meie tähelepanu on piiratud ressurss, siis kõrgenenud ohu tingimustes (jätkuv sõda Euroopa servas ja USA’st lähtuvad geopoliitilised tõmbetuuled) jälgime pehmemaid, mitte-julgeolekulisi teemasid paratamatult vähem. Varasematel, leebematel aegadel tõsteti üha enam aukohale nö pehmed teemad, mille omamoodi kvintessentsiks said ökoloogilised ja nö genderlikud düstoopiad (vabandan kõigi solvujate ees).
Kolmandaks – poliitikute kohanemisvõime. On väga väheseid poliitikuid, kes suudavad luua nö tühja koha pealt omaenda agenda ja tõmmata sellele piisavalt tähelepanu, et osutuda valituks ja seeläbi otsustajaks. Enamik inimesi, sh poliitikuid on konformistid, nö tuulenuusutajad. Edukad poliitikud on enamasti need, kes lihtsalt suudavad õigel hetkel tabada, et „ahhaaaa, see teema hakkab nüüd lendama“ ja suudab selle enda vankri ette rakendada.
Nende kolme eelduse peale ehitan väga lihtsa järelduse, et poliitikud hakkavad nüüd järjest rohkem keskenduma kõva julgeoleku teemadele, jättes mugavate aegade pehmed teemad tähelepanuta. Ei, ega rohelised vms teemad ei kao kuhugi, nad lihtsalt marginaliseeruvad tasapisi, kui selgub, et kõvast julgeolekust rääkides saab rohkem poliitilisi dividende.
Kõva julgeoleku saab kohalikule valijale suhteliselt kergelt nö seksikaks rääkida. Mitte ainult negatiivse algmaterjali baasil tähelepanu tõmmata (rääkides maailmakorra muutumisest), vaid ka positiivset lahendust pakkudes (nt majanduse taas-industrialiseerumist kuulutades). Rääkida mitte ainult polügonide rajamisest ja ajateenistuse taastamisest (mis on keskmisele Euroopa valijale vastukarva), vaid kaitsetööstuse ülesehitamisest, seeläbi päris töökohtade loomisest lõputute loomemajanduste ja projektijuhtimiste asemel.
Seega pakun välja, et ühest küljest hakkavad populaarsust kaotama nn rohelised parteid, kelle eestvedamisel nt Saksamaal sülitati vanasse kaevu (pandi kinni tuumajaamad) enne uute kaevude rajamist.
Teisest küljest aga on hõlbus ennustada kõik-võimalike sõja-eitajate ja –vastaste populistide tõusu. Sest alati, kui nö eliit ehk riigitasandi otsustajad hakkavad rääkima et „kollane“, siis tõuseb tagajalgadele vähearvuline, kuid ülihäälekas seltskond, kes väidab, et „ei ole kollane!“ Et kõik see on üks vandenõu ja kuritahtlik rahva petmine! Aga rahvas pole loll, sest ta mõtleb oma peaga! (Arvan, et analoogi pandeemia aegadega ei pea eriti isegi rõhutama).
Seega, vanad erakonnad üle Euroopa hakkavad omavahel võistlema julgeolekuteemadel veenvamate pakkumiste tegemisega. Uuemad, vastandumisele keskenduvad poliitilised jõud lülituvad ümber „rahva heaolu“ teemadele, rääkides et iga militariseerumisele eraldatud sent on võetud rahva taskust ja vähendab toimetulekutoetusi jms.
Eesti sisepoliitilisi trende puudutab see vähem, siin on julgeolekupilt ja ohutunnetus vähem muutunud kui mujal. Aga üldised suunad kajavad vastu siingi, seda enam et suur osa poliitilisest päevakorrast ja isegi sõnavarast tuuakse meile väljast sisse.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment