Igat keerulist probleemi saab käsitleda lihtsalt. Mõneti seda lausa tuleb teha, et mitte minna hulluks detailide lõputus mosaiigis, mis kõik on ülimalt olulised, kuid me lihtsalt ei saa rääkida kõigest ja korraga.
Iraani puhul näiline ülilihtne seletus kõlab umbes nii – kunagises monarhias võimu haaranud usuvägilased on ennast rahva enamuse silmis niivõrd mannetuks mänginud, et vähemalt osa elanikest on valmis ükskõik missuguseks muudatuseks. Sisuliselt kõik ressursid on olnud seni suunatud sisemiste ja väliste vaenlastega võitlemisele, miska ressursirikas maa pakub oma elanikele mitte jõukust, vaid mürtsuvat inflatsiooni ja pidevat sõjaseisukorda.
„Vana hea“ aja taastamise soov
Loomulikult on sellises olukorras populaarsed ideed, mille kohaselt tuleks 47 aastat valitsenud ja diktaatoriteks osutunud usuvägilased minema peksta ja tuua tagasi „vana hea“ monarhia. Seda enam et viimatise, kukutatud šahi asemel on võimalik tuua valmiskujul tagasi tolle vanim poeg Reza Pahlavi ning näiliselt jätkata sealt, kuskohas eelmine lugu pooleli jäi.
Mõte on oma lihtsuses ahvatlev, seda enam et eelmine periood oli ju üsna ilus ja heaoluline, läänelik ja sekulaarne. Ideaalne vastandumine, kas pole. Kui praegu on aeg kole, pime ja vägivaldne, siis tahaks ikka tagasi „kuldaega“ ja kõike seda muud, millega inimmõistus tihti minevikku pärgab.
Aga nagu ikka, on näiliselt lihtsa loo juures ka konkse. Üks konks selles on see, et vähemalt osadele riigi asukatele tähendaks see ühe ebaõigluse asendumist teisega ja võimalik et veelgi valusamaga. Nimelt usupõhise represseerimise asendumine pärslaste enamuse rõhumisega vähemuste üle.
Aserbaidžaanlaste detail suures loos
Enam kui 90 miljoni elanikuga riigis on neid vähemusi süle ja seljaga, kuid kõige suurem on aserbaidžaani kogukond. Ükskõik missuguse arvu pakkumine on eksitav ja vaidlustatav, sest praeguse riigikorra andmeid sel teemal kas pole või ei saa neid uskuda. Väga laias laastus kõiguvad pakutavad numbrid 15 ja 30 miljoni vahele, seega 15 kuni 25% elanikkonnast.
Peamine on aga see, et nad elavad koos üsna kompaktselt riigi põhjapoolsemas otsas, vastakuti Aserbaidžaani riigiga. Ning mis pole vähetähtis – nii ehk naa jääb Iraani poolele enamik sellest rahvast, sest Aserbaidžaanis endas on neid u 10 mln.
Veel hiljuti poleks sellel naabrusel suuremat tähtsust, kuid nüüd on Aserbaidžaan osutunud võitjaks oma alade vähemalt osalises taasühendamises (võit Karabahhia sõjas Armeenia üle). Seega osutunud sõjaliseks oluliseks tegijaks, lisaks ka Türgi väga lähedaseks liitlaseks jne. See kõik annab asjadele sootuks uue värvuse.
Ühendustee Nahitševaniga
Juhul kui nüüd kujutada ette olukorda, et Iraani keskvõimu nõrgenemise tingimustes peaks tekkima mingi võimalus luua aseritele kasvõi protoriiklik moodustis murenevas Iraanis, siis lahendaks see mh ka ühe Bakuu ees seisva olulise küsimuse – ühendustee Aserbaidžaani nö emamaa ja Nahitševani eksklaavi vahel. Siiani joonistati seda teekonda ühe võimalusena piki Armeenia-Iraani piirijõe Araks ääres kulgeva maantee kaudu, kuid arvestati Iraani võimaliku vastutegevusega.
Nüüd, kus väidetavalt Iraanile olla lähenemas USA merelaevastik ning ameeriklaste lennukeid on ümberkaudsetesse baasidesse kuhjatud senisest rohkem, võib avaneda võimaluste aken. Bakuu võib leida, et „on lihtsalt sunnitud minema appi oma rahvuskaaslastele“. Miks ma selle jutumärkidesse panin, on ilmselt arusaadav.
Kõik see ei tähenda – kordan – et Iraan kui riik lakkab eksisteerimast ja/või senine islamistlik režiim ilmtingimata kaob. Aga see võimaldab tekkida olukorra, kus osa Iraani territooriumist lakkab olema riigi poolt kontrollitava osana, hakates toimima kas laialdase autonoomiana või siis täiesti eraldi. Tihedas liidus praeguse Aserbaidžaaniga või suisa mingi liitriigina.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment