Valguskaabli hinda küsi surnutelt

Hiina tõstis valguskaabli hinda vene ostjate jaoks 2,5 kuni 4 kordseks selle aasta alguses – sellised pealkirjad jooksid mühinal läbi Venemaa majandus-lehtede ja muude väiksemate väljaannete. Suuremad ja ametlikumad mainivad vaid, et hiina kaabel on siiani parim hinna ja kvaliteedi suhte mõttes. Kolmandad allikad aga toovad välja, et Hiina ongi ainuke, kes praegu Venemaale üldse seda kaablit ja/või tooret müüb.

Kui nüüd vaadata Hiina enda vastavat pilti, siis hind on ka siin viimase viie aasta jooksul 70-80% kasvanud, eriti järsult selle aasta alguses, kuid kuskil ei ületa see 100% piiri. Miks siis tõsteti hinda oma vasalli Venemaa jaoks kordades rohkem?

Aga asi ongi selles, et saadakse aru, et a) ega Moskval pole mujalt osta ning b) nõudlust on igal pool, ka Hiina enda sees järjest rohkem.

Moskva Hiina lõa otsas

Varem toodi nii tooret kui kaablit ennast Venemaale sisse ka Läänest, kuid peale agressioonisõja algust läksid lääne väravad selles osas lukku. Muidugi ei saa välistada, et midagi tuuakse kaugeid ja kaudseid teid sisse ka edasi – majandus üldiselt leiab alati oma tee – aga laias laastus on ka selles aspektis Venemaa Hiina lõa otsas.

Teisalt võiks ju oletada, et müüja-ostja vahekord on alati võrdmärgiline, et Hiinal on ju lõppeks vaja oma kaupa müüa, olgu see siis kasvõi kaabel ise või selle toormeks olev graanul. Aga tegelikkuses on Venemaa ka oma praeguses sõjahulluses (kus kaablit kulub metsikutes kogustes droonide jaoks) Hiina jaoks vähetähtis klient, ületamata 10% piiri.

Maailmas on aga nõudlus selle kraami järgi meeletu. Praeguse AI-mulli ajel rajatavates serveriparkides läheb kaablit vaja ainuüksi serverite enda siseühendustes kümnete miljonite kilomeetite kaupa, ning seda ainuüksi ühes suuremas pargis.

Venemaa enda võimekus on pausil

Venemaal on küll formaalselt olemas ka endal üks kaablitootja (АО "Оптиковолоконные системы"), kuid esiteks see toimis ainult välis (loe hiina) toorme peal ning on praeguseks Ukraina tegevuse tõttu tõhusalt pausile pandud.

Praeguse sõjapidamise juures on valguskaabli otsas liikuvad droonid sisuliselt asendamatud, eriti kõige selle haldamiseks, mis toimub otseses tapatsoonis, nn hallis alas, mis on välja kujunenud vanamoelise rindejoone asemel.

Varem sai muidugi kasutada ka satelliitside peal toimivaid tapamasinaid, kuid peale seda kui Starlink oma seadmed sisuliselt Venemaa jaoks kasutuks muutis, tõusis kaabli otsas lendavate seadmete roll hüppeliselt, kuna igasugusel muul moel juhitavad või eelprogrammeeritud riistad on elektroonilise mõjutustegevuse kaudu häiritavad.

Otsene ja kaudne surmalõiv

Kui palju seda õhukest kaabliniiti on laiali laotatud Ukraina põldudele ja metsadele, on ilmselt võimatu välja arvutada. Möödunud aasta augustis tarniti Hiina tolli andmetel Venemaale ainuüksi ühes kuus 527 tuh kilomeetrit. Kui palju seda tuleb mujalt ja varjatult, pole mõtet isegi oletada.

Peale otseste inimohvrite, mis droonide tegevusel tekitatakse, on sellel surmakellal veel ka teine, nö nähtamatu seier. Kui palju võib nendes praktiliselt nähtamatutes võrkudes hukkuda otse linde või kaude (nt massivselt koos rohuga sissesöömise läbi) ka loomi? Pole tähele pannud, kas kõikvõimalikud rohe-aktivistid ja vastavad organisatsioonid on sel teemal sõna võtnud?

Ahjaa, et kuna jutt on hinnast, siis olgu see ka ära toodud. Hiina enda siseturul on hind paindumiskindla kaabli osas kasvanud u 50 jüaanini kilomeetri eest (u 6,2 EUR). Kuid kui see korrutada isegi misiganes hulga kilomeetritega, siis on see kõik tühine võrreldes põhjustatud surmade hinnaga, mida peab maksma Ukraina oma hullunud agressorist naabri Venemaa sissetungi tõrjumise eest.
---

lugu ilmus siin