„Vabaduse raamid“ kõlab umbes sama vasturääkivana nagu „sõda on rahu“. Kuid ilma nende mehhanismideta libiseb ühiskond liigagi hõlpsalt mittevabaduse suunas.
Freedom House nimeline indeks näitab seda liigagi selgelt – autokraatiad teevad maailmas võidukäiku. Eelmisel aastal tegid 54 riiki (u 200’st) sammukese mittevabaduse suunas, sama kui vaid 35 parandasid oma näitajat. Ja see tendents kestab juba 20 aastat. Tõsi küll, see on lihtsalt tagasilibisemine 1900’ndate lõpus alanud ja omakorda u 20 aastat kestnud vabaduste laienemise lainelt.
Ungari väljarabelemine
Ungari teeb samme suurema vabaduse suunas. Uus valitsus Peter Magyar juhtimise all üritab kiirkorras läbi viia massiivseid reforme, vabastamaks oma riiki „orbanismist“, eelmise ja liiga kauaks oma ametisse takerdunud Viktor Orbani aegsetest mittevabaduse mustritest.
Mitmed muudatused on aga niivõrd kiired ja ragisevad, et võimendavad paratamatult saabuvat pendliefekti. Kuid kõigest järgemööda, ehkki muudatused on nii ulatuslikud, et leheloos saab neid vaid põgusalt markeerida.
Üks kõige esmasemaid ja nähtavamaid ning samas vastuolulisemaid on ametiaegade piirangute sisseseadmine peaministrile. See peaks olema see raam (tuletan meelde - vabaduse raam), mis peaks takistama eelmist peaministrit oma ametisse tagasi tulla.
Isiklikud vs institutsionaalsed tõkked
Halva ja ebaõiglasena mõjuvad need tõkked, mida kehtestakse konkreetse isiku suhtes ilma kohtuotsuseta. Sisuliselt viib Ungari praegu läbi lustratsiooni – puhastust eelmise režiimi võtmeisikutest, ilma et see eelmine režiim oleks kuulutatud kuritegelikuks.
Peaministri ametiaegadele seati tagasiulatuvalt piir 8 aastat. Maailmapraktikas ülimalt tavatu piirang, mille ainus positiivne aspekt on märk sellest, et uus peaminister ei kavatse ega saa ise klammerduda oma tooli külge. Samas kõik tajuvad seda kui konkreetselt Orbani vastast piirangut, kuna see välistab ligi 20 aastat ametis olnud mehe naasemist vanale kohale.
Ka parlamendiliikmetele seati samamoodi piirang, seekord 12 aastat. Jällegi mujal maailmas sisuliselt tundmatu võte, mis on mõeldud kandma samuti klammerdumise ja lubjastumise ning võõrandumise vastast signaali. Samas on arusaadav, et sisuliselt soovitakse sel moel parlamendist välja tõrjuda need inimesed, kes on orbaniseerumisele kaasa aidanud.
Muudatused kutsuvad esile tagasilöögi
Neid piiranguid ja jõulisi muudatusi on veel ridamisi. Vanusepiirangu seadmine ülemkohtu liikmetele. Eelmise presidendi ametist lahkuma sundimine ja uue ametissemääramine. Meedia ja riigiomandi mudelite muutmine. Jne, jne, jne.
Kõik see on arusaadav ja ilmselt ka möödapääsmatu sammude ahel, kuid tekitab loomuldasa kahekordse rahulolematuse. Esiteks on absoluutselt loomulikult rahulolematud need, kes lõigati lahti senistest toiteahelatest. Teiseks saabub varem või hiljem pettumus neil, kes muudatustele hurra hüüdes loodavad, et nüüd kohe-kohe läheb elu paremaks. Elu aga on inertne ning koheseid ja kestvaid muudatusi tavaliselt kas ei teki või nendega harjutakse liigagi kiiresti.
Ungari uus valitsus laob praegu kiirustades vanale majale – Ungari riigile – uut vundamenti. Sellist raamistikku, mis peaks takistama seda maja vajumast taas autoritaarsuse sohu. Ainult et maja asukad on inimesed ja seetõttu varem või hiljem hakkavad nad nurisema muudatustega kaasnevate ebamugavuste ja ümberõppimisevajaduse üle. Loosung „vana hea Orbani aeg“ tekib varem või hiljem.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment