Vaatamata sellele arvan, et Washingtoni praegune meeskond otsustas kasutada Moskva suhtes just seda taktikat. Peale seda kui pikk joru Moskva jaoks positiivseid signaalne ei toonud endaga kaasa soovitud tulemust, otsustati korraks karmi nägu näidata.
Selleks saadetigi augusti lõpus Moskvasse CIA peadirektor John Ratcliff, kes pidi lisaks peateemale (Iraan) andma jõulise signaali Trumpi jaoks sekundaarsel ehk Ukraina teemal. Väga laias laastus pole oluline, mida ja mis sõnastuses konkreetselt öeldi, oluline oli saadiku persoon. Ratcliffe on teada oma karmi hoiaku osas Vladimi Putini tegutsemise suhtes.
Karmi näo näitamine
See, et kohtumine toimus USA ja Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste juhtide tasandil ning sihiks oli Venemaa presidendi mõjutamine, lisab siia konspiroloogilist süngust. Puhastage siit välja riigi ja isikunimed ning saate klassikalise vandenõulise sisendi: ühe riigi eriteenistus üritab kokku leppida sihtriigi kolleegidega, et nood oma bossi „maha rahustaks“, mida iganes ka selle all silmas pidada.
Kuid proovime vältida konspiroloogia mutiauku ronimist, see viiks meid põhiteemast liiga kaugele.
Põhiteemaks on see, et peale nö karmi näo näitamist pöörati ette jällegi pehme pale. Võiks isegi kasutada slängihõngulist „pehmo“-sõnakest, kuid see on vaid varjund üldises pildis.
Pehmonägu
See pehme pale saabus kahe Moskva jaoks mugava erisaadiku – Witkoff ja Kushner kujul. Kuna tegemist on Donald Trumpi enda lähedastega, kohtus Tema Ise ehk Puutin käskjalgadega, mis tegelikult pole protokolliliselt korrektne, kuid arusaadav näitemäng.
Näitemängu teine stseen toimus Kiievis, kuhu käskjalad pidi minema rongiga, sest algselt planeeritud lennureisi sisuliselt keelas neile ära Putin, rünnates eelnevalt vastavaid lennuvälju. Nood mugavad reisisellid sisuliselt edastasid ka Kiievis Moskva-keskseid sõnumeid, kinnistades mulje et Donald Trump mängib pigem Kremli poolel.
Kolmas stseen lasti käima samal ajal leviva sahinana, et Trumpi meeskond on tüdinenud Witkoff-Kushner viljatutest visiitidest ning see läbirääkimiste suund antaksegi üle Ratcliffe ja tema meeskonna kätte. Kas seda tegelikult ka niimoodi plaanitakse, ei oska öelda.
Mängige kaasa, või muidu ...
Küll aga oskan öelda, millena see kõik välja paistab. Sellesama klassikalise jõhkravõitu „hea võmm – halb võmm“ mänguna. Selle kohaselt antakse Moskvale mõista, et kui te ei võta kuulda Washingtoni mõistlikke palveid sõjategevus vähemalt pausile panna ja sõlmida Trumpi jaoks nii meelepärane Suur Diil, siis lükatakse USA poolt läbirääkimistorusse karmim läbirääkija.
Donald Trumpil on enne vahevalimisi väga vaja näidata midagi edusarnast. Kuna seda kuskilt väga võtta pole, siis üritatakse vähemalt osaliselt näidata ameerika valijatele, et nende elujärje halvenemises (kütusehindade kallinemine USA tanklates) on Ukraina süü, kuna too ründab vene vatsavaid tootmisvõimsusi. Tees on jabur, aga võib lühiajaliselt toimida, kui õnnestuks näidata, et tänu Donald Trumpi pingutustele need ründed lakkavad kasvõi ajutiselt.
Selleks on aga vaja näidata Moskvale kasvõi korraks karmimat nägu, et too oleks valmis peatama sõjategevuse ning seeläbi lakkaks ka Ukraina vastulöökide seeria. Minu meelest on see arvestus ehitatud valele eeldusele (kuna Moskva näeb nii heas kui halvas võmmis vaid ühte – tähelepanu endale ning seeläbi võimalust midagi veel saavutada), kuid see pole mängujuhi jaoks ilmselt argument.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment