Wednesday, September 16, 2026

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

Postimehe palvel kirjutasin kommentaari 
---

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

---

Kuna julgeolekukeskkond on juba tõsiselt muutunud ning ilmselgelt pole see muutuste laine veel lõppenud, siis on taolised ülevaated-mõtisklused igati tänuväärsed ja teretulnud.

Ilmselt on aga iga säärase mõttepaberi paratamatu puudus see, et selles ei käsitleta kõiki aspekte. See poleks ilmselt ka puht-tehniliselt teostatav, sest siis peaks seda ülevaadet ajalehe asemel ilmutama omaette köitena, kui isegi mitte rohkemate raamatutena. Kuid selle asemel, et esitada retoorilis-rumalavõitu küsimusi: „aga miks te ei räägi veel ka sellest?“, proovime vaadelda seda, mis on kirja pandud.

Tänuväärne detail

Esiteks tuleb teha väike, kuid tänulik kummardus autorile selle eest, et vähemalt mõnel korral mainib ta meie naaberriigi nimekuju korrektsel moel. „Venemaa Föderatsioon“ on selle, meie jaoks paljude ohtude lähteriigi nimi ning see pole lihtsalt lingvistiline konstruktsioon, vaid olemuslikult õige määratlus. Tegu on Venemaa Impeeriumi praeguse kehastusega, mitte rahvusriigiga Venemaa, nagu me enamasti mugavusest seda markeerime.

Selle Impeeriumi / Föderatsiooni koosseisus pole olemas „Venemaa“ või „Vene“ nimelist osariiki / föderatsioonisubjekti, vaid tegu on justnimelt impeeriumiga, mis üritab kõiki oma asukaid markeerida kui „venelane“. See on määratult suurema seletusjõuga nii Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) sise- kui ka välispoliitika seletamisel, kui me enamasti vaevume seda mõtestama. Sellesse lähenemisse on sisse kodeeritud sekkumise õigus ja mõneti lausu kohustus, mille peale Moskva impeeriumi südamikuna rõhub.

Impeeriumi jaoks on nii kõik tema praegused asukad kui ka kogemata kontrolli alt välja libisenud / jäänud alad loomuldasa tema omad, mis peavad vaieldamatult Moskvale alluma või saama mitteallumise eest karistatud. Ainuüksi sellest aspektist võiks kirjutada pika traktaadi, kui peatume siinkohal.

Kaheldav etniline komponent

Sellest esimesest aspektist kasvab välja teine, millele siin kirjatükis viidatakse kui teatud veelahkmele, nimelt etnilisuse küsimus. Nimelt viidatakse siin mitte-eestlastele ja venekeelsele elanikkonnale, kes oleks justkui a priori sihtrühm, millele Moskva suunab nii oma pingutusi kui ka kes käitub mingi koherentse, tihti siinse riigi suhtes konfliktse grupina.

Minu vastuväide sellele on, et asi pole keelsuses, vaid meelsuses. Tean mitmeid täiesti eestikeelseid inimesi, kes on Impeeriumi idee pimesi kummardajad. Õnneks tean piisavalt ka vastupidiseid näiteid, milles absoluutselt vene taustaga (nii kodakondsuse, sünnikoha kui keele mõttes) on sellesama impeeriumi-idee põlgajad.

Jah mõistagi me kõik lahterdame ja üldistame mingite primaarsete tunnuste järgi, mida on lihtne näha ja kirjeldada. Aga minnes kaasa selle üldistusega, mille kohaselt on mitte-eestlased automaatselt liigitatud probleemikandjate ning eestlased riigitruude kodanike hulka, süvendame me Kremli narratiive.

Kindlasti vastab tõele väide et Kremli „tegevus on olnud suunatud sellele, et Eestis elavad mitte-eestlased ja riigivõim vastanduksid või oleksid permanentses konfliktis“, kuid see on ainult osa ja väiksem osa sellest tegevusplaanist. Peamine on, et a) võimalikult suur osa siinsest elanikkonnast ja riigivõim oleks omavahel võõrad ja alles seejärel b) et seda konflikti tajutaks rahvuspõhiselt, sest nii on hõlpsam asuda „kannatajate kaitsele“.

Jätkusõda kui osa identiteedist

Veidi laiem raamistik aitaks mõista ka teksti seisukohalt keskset väidet „Venemaa peab täna ametlikult väljakuulutamata hübriidsõda Läänemaailma vastu“. Tegemist ei ole ainult tänase sõjaga, millel on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud iseloom.

Tegemist on VF riikliku enesemütoloogia seisukohalt üliolulise narratiiviga, mille kohaselt Läänest on alati lähtunud oht algsele Moskooviale ja hilisemale Vene Impeeriumile. Veelgi enam, justnimelt sõdades selle kurjuse vastu olla Moskooviast saanud suur ja ülev nähtus (venekeelne sõna „величие“ on tegelikult määratult mahukam). See, et tegelikult on Vene impeerium enamasti tekkinud hõreasustusega ida-alade vallutamisest ning hoopis bütsantsi ja mongoli riikluse matkimise kaudu, on ebamugav tahk, mida see müüt maha vaikib.

Praegune VF poolt kasutusele võetud mudel on lihtsalt omamoodi „vene fundamentalism“, mis võtab kasutusele vanad tööriistad ning see käitumine on poliit-tehnoloogilises mõttes isegi täiesti ratsionaalne. See võimaldab pakkuda elanikele omamoodi turvalist, äratundmisele ja sõjalis-patriootilisele juurmõtlemisele tuginevat identiteeti.

Selle aspekti juures on paslik ära mainida ka see, et algtekstis loomulikult püstitatud rõhuasetus „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ on ainult üks ja VF seisukohalt tühine aspekt. Moskva ei tee praktiliselt midagi ainult ja eraldivõetult Eesti suunal. Ta kehtestab ennast omamoodi „pühas sõjas“ Lääne vastu ning Eesti on vaid detail selles suures pildis.

Kineetiline vs hübriidne

Lõeptuseks see tehniline küsimus, et kuidas see „püha sõda“ siis nii siin Eestis kui mujal Läänes toimub. Antud kirjatükis keskendutakse laias laastus nö pehmetele julgeolekuohtudele alates rahapesust kuni ränderünneteni ning vaadeldakse neid läbi juriidilise prisma.

Kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub vahetegemine nö konventsionaalse / kineetilise sõjapidamise ja hübriidmõjutamise vahel.

Kui nt Narva veehoidla tamm või mõni oluline alajaam saab kahjustatud naaberriigist väljalastud tankimürsu või raketi poolt, on asi justkui selge. Aga kui seesama objekt saab samamoodi kahjustatud mõne kohaliku „ökoaktivisti“ lõhkelaengust või süütepudelist, rääkimata kohapealt ja pagan teab kelle poolt lendu lastud droonist, siis kas seesama kahju on nüüd sellevõrra vähem kineetiline?

Kui sihtriigi territooriumile ilmuvad ilma eraldusmärkideta „rohelised mehikesed“, siis kas on tegemist hübriidsõjaga? Näiteks lihtsalt sellepärast, et tunnusmärkideta mundrite sees on sihtriigi kodanikud, neist osa nt topeltkodakondsusega? Võõrriigi osaluse eitamine võtab küll maha konventsionaalsuse sildi, kuid kas püssitorust väljalendav kuul muutub sellest vähem kineetiliseks?

Kokkvõtteks aga soovin siiski algse kirjatüki autorit tänada panuse eest praeguse kiirelt muutuva ohupildi mõtestamise katse eest. Udust, halli ja ebamäärast on selles valdkonnas nii palju, et iga taoline pingutus on hinnatav.
---
lugu ilmus siin

No comments: