Igas ühiskonnas, igal ajal ja riigikorra juures enamik inimesi kohaneb. Nuusutatakse tuult, üritatakse maksimeerida enda eluspüsi võimalusi, minimeerida riske ja võimalusel kahida mingi kasum.
„Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad“ – see on pärit meie enda eeposest Kalevipoeg. Suuresti kokku kirjutatud kokkukogutud rahvapärandist, sajandeid kogunenud põlvkondadeülesest kogemusest.
Eluspüsi käsiraamat
Väga laias laastus tähenab see alati ja igati kehtinud tarkust: ära tõsta liiga pead, ole nagu teised, proovi kuidagi ülemustega läbi saada. Kas sulle on kõige rohkem vaja? Miks sa ei või olla nii nagu teised? Ole normaalne!
Me kõik oleme ilmselt kuulnud kõiki neid manitsusi kui mitte ise ja oma lähedaste käest, siis naabrite-sugulaste ja muude heade inimeste suust.
Venemaalased pole siinkohal erand. NSVL aegadel sundis enamik nö normaalseid lapsevanemaid oma järeltulijaid astuma oktoobrilasteks, siis pioneeriks ja üldse sobituma toonaste normidega. Mittevene rahvusest sama riigi asukad proovisid oma võsukeste šansse edule parandada, andes neid venekeelsetesse lasteaedadesse, hiljem koolidesse jne.
Küüniline pragmaatika
Kõik see pole lüüriline sissejuhatus, vaid pragmaatiline tõdemus – massid on amorfsed. Kohanevad selle keskkonnaga, domineeriva kultuuriga, mis on antud hetkel valitsev. Olgu selleks religioon, keel, kultuur või mis iganes. See on üldinimlik
Venemaa spetsiifika siinjuures on see järjekindlus, omamoodi fanaatilisus, millega on hävitatud viimase saja aasta jooksul enamikke nendest, kes on julgenud olla isepäised.
Võime võtta lähtepunktiks 1917.a, mille järel on põlvkond põlvkonna järel välja kõblatud neid, kes võiks endast süsteemile ohtu kujutada. Kes lasti maha, kellel lasti maalt lahkuda.
Uus survepunkt
Nüüd ollakse jälle survepunktis, kus kõik isepäised peavad tegema valiku – kas olla vait, minna vanglasse või lahkuda. Allesjääjad aga kohanevad ning ilmutavad asjakohast innukust, näitamaks lojaalsust.
Nii võis veel mõni aasta tagasi kohata tendentsi, kus iga võimalik ja võimatu ühiskondlik nähtus seoti nn Suur Isamaasõja mälestusega. Olgu selleks sügisene aiasaaduste näitus või kevadine välispordi hooaja algus, igale üritusele üritati külge õmmelda „sõjalis-patriootiline“ sildike, sest see suurendas võimalust saada heakskiit ja mine tea, võibolla ka mingi rahastus.
Kaasakiitmine kui optimaalne valik
Nüüd on lubatud ühiskondliku aktiivsuse luhvtiaken veelgi kitsam. Kui nutikas-kohanemisvõimeline inimene tahab seal ühiskonnas edukas olla, siis peab ta tegema midagi, mis kiidab heaks nn SVO’d ehk sõjalist erioperatsiooni.
Noh näiteks aitab „veteranide“ perekonnaliikmeid, pakub neile rehabilitatsiooni, tasuta ekskurisooni või hädapärast kasvõi kutsub neid värskeid mundrikandjaid kõnelema nt kooliaste või eakate klubi vestlusringi. Istutab mälestus-alleed või püstitab üha uusi mälestus-tahvleid. Teadaolevalt on neid tahvleid jms üle riigi juba u paari tuhande ringis.
Asi on jõudnud sinnamaani, et mõned üksikud julgemad on hakanud küsima, et kuidas nt tunnevad ennast koolis lapsed, kelle venna või isa surmast kõnelev silt on kruvitud sama kooli seinale? Küüniline ja võigas olukord, kuid oma allaheitlikuses arusaadav. Enamik sellest SVO-kultusest läheb üle kohe, kui lõpeb riiklik tellimus.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment