Palestiina lipp kui uus Che Guevara

Prantsusmaa mäsu ajal torkas paljudele silma üks veidrus – nimelt Palestiina lipu absoluutselt mõõdutundetu vohamine Prantsusmaa tänavatel. Et mismõttes või miks peaks inimesed, kes justkui ajavad prantsuse asja, vehkima üleüldse mingi teise riigi lipuga? Ja miks just selle ühe, mitte kuigi tihedalt Prantsusmaaga seotud riigi omaga?

Tegelikult on asi palju-palju laiem kui prantsuse juhtum, kuid teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Protestid ja pogrommid on kaks eri asja ning reeglina pole omavahel rohkem seotud kui päikeseloojang ja röövloomad. Puudub seos nii persoonides kui motiivides kui sümbolites.

Prantsusmaa õppur, kes otsustas häält tõsta – absoluutselt prantsuse traditsioonide kohaselt – alarahastamise vastu, ei ole sama inimene, kes peale meeleavaldust võtab kätte Palestiina lipu ja läheb poode rüüstama.

Protest ja pogromm on eri asjad

Röövloomad lähevad jahile peale päikeseloojangut, lihtsalt siis on neil mugavam tegutseda, kuid kellelgi ei tule pähe süüdistada päikest, kas pole nii? Poerüüstajad lähevad pogrommidele meeleavalduse ajal, sest siis on neil lihtsam oma eesmärke saavutada, kuna politseijõud on seotud muude ülesannetega.

Näidata süngete näolimetega või maskides jõhkrutsejaid ja ilkuda sinna juurde, et „Prantsusmaa õpilased nõuavad sel moel endale paremaid õpitingimusi“ muidugi võib. See toob klikke ja laike puha. Aga külvab ka hirmu ja segadust, mis ongi pahatihti eesmärk omaette.

Geniaalne on see turundaja, kes suudab välja mõelda ja/või kasutusele võtta mingi sümboli, mis sobib võimalikult paljudele, jääb meelde ja eristub. Ärritab nii positiivses ehk kaasavas kui ka negatiivses ehk eemaletõukavas võtmes. Teeb sisse selge vahe „meie“ ja „nende“ vahel.

Palestiina lipp ongi nüüd oskuslikult muudetud ühedavaks sümboliks, omamoodi vihamarjuks ja kaitsekilbiks, mille alla on võimalik koondada kõiki protestimeelseid.

Protest on loomulik

Protest on nii indiviidi kui ühiskonna loomulik osa. isegi juhul kui inimene peaks kasvama üles absoluutsetes ideaaltingimustes, nö roosa vati sees, on alati hetki, kui „see kõik“ käib närvidele. Iga inimese elus, eriti noorena, on hetki – või pikemaid perioode – kui tahaks karjuda, vastu hakata, kõik p***e saata ja keskmist näppu näidata. See on loomulik.

Lihtsalt praeguses infantiliseeruvas ühiskonnas pikeneb see loomulik nooruslik maksimalistlik protestihimu ja sellesse võib takerduda peaaegu et kogu oma eluks. Lisaks sellele on igas ühiskonnas – ka kõige roosanunnumas – tinglikult 5% neid, kes on alati vastu. Isegi kui muutub riigikord või valitsus või „peavool“, jäävad nemad mässajateks. Ka see on normaalne.

Aga selle kõige juures on üks häda. Nad on vastu erinevatele asjadele. Mõni nõuab taga suuremaid õigusi LGBT teemal. Teine taob feminismi trummi. Kolmas karjub maailma peale tolle ökoloogilise pimeduse pärast. Neljas on antiglobalist, -kapitalist, -fašist. BLM asja ajaja. No saate aru küll, kõiki vihaseks/vastu olemise vorme pole mõtet üles lugeda.

Ühendav sümbol

No ja vat nüüd on aeg rääkida sellest geniaalsest ühendavast sümbolist, milleks on hetkel kujunenud Palestiina lipp. See on lihtsalt geniaalne oma primitiivsuses ja kõikehõlmavuses ning seega tõhususes.

Esiteks on loodud lihtne kahetine skeem, milles ühel pool on kõik halb ja teisal kõik halb.

Kõik halb on see „peavool“, mis markeerib kõike seda, mis on Lääs. Üldjoontes domineeriv poliitiline narratiiv, mid markeerivad märksõnad turumajandus ja liberaalsus. Eliit, mida on hõlbus sildistada kui valge ja rikas, heteroseksuaalne ja hoolimatu, kapitalistlik ja üleolev. Manage silme ette mõni klassikaline pilapilt valgest paksust naftatoru otsas istuvast jõmmist ühel pool ja räbaldunud kurnatud rahvast ja reostatud loodusest teisel pool. Ahjaa, kindlasti on see jõmm veel ka kas jänki või juut või mõlemat korraga.

Teiseks ongi siis see, mis markeerib vastuhakku. Mingil hetkel suudeti sellena esitleda Che Guevarat. Ühtede jaoks massimõrvarit ja sõjakurjategija, homofoob ja rassist. Teiste jaoks täiesti puhtaks ja plekituks pestud revolutsionäär, kes lihtsalt ei saa olla halb ja kelle kõik teod olid õigustatud. Terve põlvkond kasvas üles, kandes vastavaid T-särke – muuseas neid müüakse ikka veel. Müüakse (NB!) antikapitalismi sümbolit, nii irooniline kui see ka pole.

Poliit-tehnoloogiline manipulatsioon

Nüüd on selleks samasuguseks sümboliks turundatud Palestiina lipp. Vaeste ja rõhutute sümbol, keda halastamatult piinatakse ja hävitatakse. Ja kes lihtsalt ei saa olla halb – selle parimaks näiteks on inimesed, kes rebivad maha tapetud Iisraeli laste pilte, sest neid tapmisi ei saa olla olemas.

Kuidas ja kes on seda turundamistööd teinud ja suutnud Palestiina lipust kujundada kõiki protestijaid ühendav sümbol? Kuna see oleks väga pikk ekskurss, mis upub eriteenistuste ja tajumudijate tegemisse, siis osundan vaid üldiselt. Mõelge nende peale, kelle jaoks on „Lääs“ oma kõigis ilmingutes, eriti oma ühtsuses vastumeelne? Seda tööd alustas 1960’tel NSVL ja jätkab praegune kolmik Hiina-Vene-Iraan.

Aga lõpuks soovitan teha lihtne mentaalne katse. Võtke oma vaimusilmas ühele platsile kokku kõik need protestijad ja märatsejad. Võtke nende käest ära see ühendav sümbol ehk Palestiina lipp. Ja te näete, et alles jääb hulk ääretult eri-ilmelisi ja omavahel täiesti vastuolulist asja ajavaid tegelasi, kes kohe omavahel tülli lähevad. Andke see lipp tagasi ja näete, kuidas kõigist nendest saab taas tervik, kes islamiriigi lipu all sõdivad Lääne kui eluviisi vastu. Kas see pole mitte imeline?

---

lugu ilmus siin