Lenin maetakse 2010?

Teen väga enesekindla näoga pakkumise - Lenin maetakse aastaks 2010. Millest seda järeldan? Õige mitmest asjast.

Kõigepealt aga pisut taustajuttu. Sellele matmisele leiab Venemaa ühiskonnas nii tugevat vastuseisu kui ka poolehoidu. Matmist on nõudnud väga erinevad tegelased ja ühendused. Loomulikult on matmise poolt olnud nn parempoolsed e liberaalsed jõud, aga ka nt LDPR. Tuntuim matmise pooldaja on ilmselt olnud Mihhail Gorbatšov.

Vastaseid leiab aga põhiliselt ühest laagrist – endiste ja praeguste kommunistide hulgast. Oma vastavates avaldustes kinnitavad kommunistid, et rahvas on nende poolel ja ei luba sellist sigadust korda saata. Paraku on KPRF toetajaskond aga paratamatult hääbuv ja nende katsed punaseid tähtpäevi rõhutada üha mannetumad.

Kuid vaatamata kõigil poliitilistele mängudele tuleb tunnistada, et Lenin on osake Venemaa ajaloost ja oma praeguses asukohas lihtsalt harjumuspärane. Iga sisseharjunud asja muutmine aga tekitab paratamatult vastuseisu.

Mõttega harjutamine
Selle vastuseisu kahandamiseks on vaja tasapisi muuta narratiivi ehk lugu, mis ümbritseb Leninit ja tema hauakambrit. Väidan, et selline loo-muutmise tegevus on hakanud peale juba ammu. Siia alla käib nii avalikkuse harjutamine teisaldamise mõttega kui ka objekti enda marginaliseerimine.

Mõttega harjutamist korraldatakse aastaid. Aeg-ajalt tõstetaks matmise ja ümbermatmise teema üles, et korduv-ärrituste abil saavutada tuimenemist. Kremli-äärsete teisaldamise peaprooviks võib rahumeeli nimetada tsaariperekonna säilmete ümbermatmist kui muid analoogseid toiminguid, mida viimastel aastatel Venemaal ohtralt toimunud on.

Meeldetuletuseks – peale ühe matmata surnu leiab Moskva peaväljaku äärest ka hulganisti maetuid. Kuulsa kolksuga lõppenud matus (Leonid Brežnevi matus 1982.a.) ei jäänud küll viimaseks, kuid 1985.a. sängitati Kremli lähedal mulda viimane kadunuke – Konstantin Tšernenko. Aastake varem paigutati Kremli müüri sisse viimane põrm – selleks oli Dmitri Ustinov.

Marginaliseerimine
Vean kihla, et paljudele noorematele lehelugejatele ei ütle need nimed enam eriti midagi. Ning see pole teisiti ka Venemaal. See unustamine muudab tulevase ümberviimise ainult lihtsamaks. Jeltsini ajal kaotati ära ka turismiatraktsioon ehk iga-tunnine vahtkonnavahetus mausoleumi ees.

Marginaliseerimise näiteks võib tuua ka viimaste suurpidustuste korraldamise Punasel väljakul. Enam ei roni tähtsad onud enese positsiooni tõstmiseks jalgupidi hauakambrile (muuseas, sellel käitumisel oli ka rituaalne tähendus). Mausoleum on enamasti kaetud mingi sirmiga, viies selle märgiliselt nii-öelda ära.

Ka mausoleumi külastamise võimalust piiratakse järjest, vähendades nende inimeste hulka, kellel on kadunukesega nö isiklik kogemus. Muuseas, Kremli kodulehelt ei leia te kogu selle nõukogudeliku nekropoli kohta mingit infot.

Peale kõige muu tuleb arvesse võtta ka õigeusu kiriku järjest kasvavat rolli Venemaal. Kiriklike põhimõtete kohaselt on taoline matmine algusest peale olnud üks riivatu tegu ja ümberviimine kalmistu pühitsetud mulda ainuke õige ja jumalale meelepärane tegu.

Viimase killukese sellesse infopilti andis hiljuti tagasihoidlikult läbi jooksnud infokilluke, et rajamisel on vastav memoriaalkalmistu, kuhu nähakse ette kohad ka Kremli surnud asukate jaoks. Kalmistu valmib 2010 aastaks, nn Suure Võidu 65 aastapäevaks.

Nii et pannes kokku mitu mosaiigitükki, võtan ma julgelt väita, et Suur Lenin saab lõpuks maamulda. Ehk astub Venemaa sellega ka sammukese lähemale oma ajalooga leppimise suunas. Mida ka meile kõigile soovin.

Karmo Tüür
10.11.2008

Medvedevi läkitus

Uus mees on kõnelenud – kas on ka uus mõtteid? Ehkki Dmitri Anatolievitš Medvedev on Venemaa Föderatsiooni presidendi ametis olnud juba pool aastat, võib teda siiski pidada veel uueks meheks. Kasvõi seetõttu, et alles nüüd pidas ta ühe Vene presidendi olulisema kõne – läkituse Föderatsiooninõukogule. Lihtsamal öeldes kõne olukorrast riigis, mida president peab kord aastas pidama.

Vaatlejad kippusid küll ütlema, et tegu oli justkui kahe eri kõnega. Üks osa, mis oli pühendatud välismaailmale ja teine osa, mis rääkis siseasjadest.

Karmid sõnad välismaailmale
Välisteemal rääkides jäi põhiliselt kõrvu näpuga näitamine välisvaenlase peale. Hääles kumedat metalli, rääkis Medvedev sellest, kuidas nii maailma raputava finantskriisi kui Kaukaasia konflikti taga paistab üks allikas – Ameerika Ühendriigid.

Täpsemalt küll, Medvedev nimetas selleks USA praegust administratsiooni. Siit võib ka otsida vastust küsimusele, et miks Venemaa president oma pöördumist tükk aega edasi lükkas. Kõne peeti USA presidendivalimistele järgneval päeval.

Küünik võib siit järeldada, et Venemaal oodati, kas ikka praegune, vabariiklaste kontrolli all olev administratsioon lahkub ametist. Ning kui sai selgeks, et lahkub, siis paiskas ka välja süüdistused. Sellega justkui andes mõista uuele Valge Maja meeskonnale, et uute meestega saab uut moodi rääkida ning kõik saab korda.

Multipolaarsus kui lahendus?
Tuleb tunnistada, et ega Medvedev rääkinud ainult probleemist, vaid pakkus välja ka lahenduse. Selleks on multipolaarsus. Sama lahendus, mida Venemaa on juba jupp aega soovitanud. Et kui kaob ära ühe osapoole ülemvõim ja areenil saab olema palju erinevaid mängijaid, siis saabub stabiilsus.

Venemaa enda muutuvat rolli ja eneseteadvust tähistas parimal moel üks lühike lause, mis kutsus esile kohese tugeva aplausi. „Me ei kavatse taganeda Kaukaasias.“ No ja siis veel rakettide paigutamine Kaliningradi ja muu pudi-padi.

Siseriiklikel teemadel kõneles Venemaa president palju inimlikumal toonil. Tõsi küll, ka siin tõi ta välja vaenlase. Seekord bürokraatia. Bürokraatia kollitab äri, üritab kõik kontrollida, suruda kõike riigi rüppe. Et Venemaal on riigiaparaat suurim tööandja, aktiivseim kirjastaja, parim režissöör, ise endale kohus, ise endale partei ja ise ka rahvas.

Juristi usk seadustesse
Selle kolliga võitlemiseks tuleb kirjutada häid seadusi. Pole midagi teha, Medvedev juristina usub seadusetähe jõusse. Aga ka sellesse, et põhiseaduse kallale minna ei maksa. Vähemalt ei tohi seda nimetada põhiseaduse reformiks, vaid korrigeerimiseks. Seega mitte reform, vaid kohendamine. Mis siin vahet, seda otsustagu igaüks ise.

Kõlavaimad ideed olid ehk presidendi ja parlamendi volituste pikendamine neljalt aastalt kuuele. Peale selle tuli peotäis ettepanekuid valimiskorralduse osas. Enamiku ettepanekute mõte oli, et tuleb suurendada väikeorganisatsioonide kui kodanikuühiskonna aluse rolli.

Eriti põnev oli aga see osa, kus Medvedev rääkis Vene rahva väärtustest. Nendest väärtusnormidest, mis kogu Venemaa riiklikku olemist ja olemust määravad.

Venemaa muutumatud väärtused
Õiglus, vabadus, inimelu väärtus jne. Kõik need on ju täiesti tõsised ja toredad sõnad, ehkki kriitilise pilguga Venemaa ajalugu vaadates ja praegusi väärtushinnanguid uurides ei saa küll öelda, et taolised põhimõtted ka elus kuigi tihti rakendamist leiavad.

Eriti torkas silma nende väärtuste loetelus üks mõte. Nimelt väikerahvaste kaitse. Ning see, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamine oli just selle väikerahvaste kaitse elav näide. Pole midagi teha, kuid koheselt tuli meelde see, kuidas Vene ajaloo õpikute kohaselt on Venemaa laienemine toimunud. Ikka niimoodi, piirirahvaid vabastades.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Et uus mees küll, aga põhimine pole muutunud.

Karmo Tüür
10.11.2008

Разбор полётов: Valgevene

Seekord siis kõne all Valgevene. Kas Valgevene mõningad sammud Läänele meelepärases suunas tähendab seda, et Lukashenka on muutumas liberaaliks? Miks Valgevenes ei toimi opositsioon - või järsku ei peagi seda olema?

Kas saab toetada Valgevenet, avaldamata toetust režiimile? Miks Gruusia puhul on see võimalik ja Valgevene puhul oleks justkui raskendatud?

Valgevenel näikse olevat vaid kaks varianti - liikuda Venemaa poole või siis hoopis otsida tuge Läänelt. Aga järsku on olemas ka kolmas tee - muutuda normaalseks ja iseseisvaks riigiks?

Stuudios ikka kolmik Garanža-Tiido-Tüür. Saateks ette valmistudes konsulteerisin Valgevene suunal tegusa Silver Meikariga, keda soovin siinkohal eraldi tänada!

Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).

Venemaa kriisikäitumine

Kui vaadata Venemaa peamisi meediakanaleid, siis majanduskriisi nagu ei oleks. Või noh, on, ainult et kuskil mujal. Piiri taga. Jänkide juures või siis Euroopas. Aga mitte Venemaal.

See järeldus ei ole muuseas minu oma, vaid võetud ühe Venemaa tuntud poliitkommentaatori Nikolai Svanidze sulest. Eriti ilmekaks muudab tõdemuse asjaolu, et ta ilmus Parlamentskaja Gazetas – Venemaa parlamendi ajalehes. Näiliselt mõjukas, ent siiski nurgataguses lehes.

Suur ja väike hääl
Lihtsale venemaalasele – massimeedia massitarbijale – jääb mulje, et läänemaailmas on midagi mäda. Nii mäda, et ei suudeta isegi oma lähiliitlasi, nt Islandit aidata. Aga Venemaal omakorda on kõik korras, kuna suudab sedasama Islandit üles osta. Omamoodi kompensatsiooniks Alaska mahamüümise eest või nii.

Muidugi ei ole tegelikult Venemaa nii õbluke, et teda saaks ainult kesktelevisiooni vahendusel mõista või juhtida. Kohalikud meediakanalid räägivad midagi muud.

Näiteks kasvõi meile lähima Venemaa tükikese – Pihkvamaa – väljaanded räägivad päris avameelselt pangapaanikast. Sellest, kuidas rahvas tungleb väiksemate pankade kontorite ees ning püüab oma raha välja võtta. Ning kuidas pilti muudab ainult hullemaks mõne pangaautomaadi rivist välja minek, mõjudes ärevale hoiustajale pankrotiteatena.

Needsamad väiksemad hääled vihjavad ka sellele, et tundub, nagu püüaks keegi või miski seda ärevust ära kasutada. Näiteks survestades ettevõtjaid oma arveid pisipankadest üle viima riiklikesse. Suurimaks kasusaajaks võib osutuda nt riiklik Sberbank, kelle osa pangasektoris oli juba langemas „ainult“ pooleni üldmahust.

Presidendi sõnum
Seda suundumust näikse toetavat ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Rõhutatult nooruslik ja kaasaegne, nagu ta on, peab Medvedev koguni oma videblogi. Viimases kandes kõnelebki ta sellestsamast kriisis, mis maailmas möllab. Ja kuhu Venemaa veel sattunud pole.

Medvedevi sõnum on lihtne. Et ühest küljest on Venemaal loodud suured reservid, mis aitavad kriisi ära hoida. Ja et teisest küljest tuleb ära kasutada kriisist tekkivaid võimalusi. Ning nagu tal kombeks, loetleb Medvedev viis punkti, mida kõike saab ja peab Venemaa tegema. Enamik neist puudutab siiski sedasama – tuleb konsolideerida ehk siis ühendada, liita ja kokku koguda kõike, alates pangandusest ja lõpetades jaekaubandusega. Ning et riik on valmis sekkuma, see tähendab toetama.

See, et kriitilisevõitu kommentaatorid maalivad Vene majanduse oludest ja tulevikust palju süngemat pilti, on ilmselge. Et riik, mille majandus sõltub enamasti ühest asjas – tooraine müügist välisturgudel – kannatab nende turgude kokkukuivamisel kõige enam. Ning et Venemaa reservid tekivad ja täienevad ainult juhul, kui naftahind on üle eelarves seatud miinimumi. Hetkel on see eelarvepiir 70.-USD barrelist ning turhind on juba allapoole kukkunud. Kuid kõik see võib olla mööduv. Hind võib tõusta ja tarbimine kasvada.

Suletud ühiskonna nõrkus
Oluline on siinkohal miski muu. Seesama loo alul tsiteerit Venemaa poliitkommentaator Svanidze toob praeguse olukorra kohta kuldse võrdluse. Et praegune Venemaa kriisikäitumine riiklikus meedias meenutab nõukogude aega või veelgi üldisemalt – suletud ühiskonda. Riik näikse lähtuvat lihtsast reeglist – mida vähem rahvas teab, seda paremini magab.

Selles võrdluses teeb üks asi südame soojaks. Üldiselt kipun ise meie ajakirjandust pisut hurjutama, et miks ta võimendab üle seda va majanduskriisi. Pole ju lugu nii hull ühti. Kuid nüüd võtan oma sõnad tagasi. See ongi ajakirjanduse amet – ühiskonna valvekoerana tõsta häält. Ning pigem olgu seda häält rohkem ning olgu ta vaba. Riik püüab meediat juhtida niikuinii – see on tema õigus. Kuid ajakirjandusel peab olema õigus ja võimalus vastu hakata.

Lõpetan taas Svanidzelt laenatud sõnadega – ühiskond, mis varjab infot iseenda eest, on pikas perspektiivis mitte-konkurentsivõimeline.

Karmo Tüür
27.10.2008

Eviani mullikesed

Tähtsate meeste tähtsaid kõnesid tasub üldjuhul tähele panna. Kuid teinekord võib juhtuda, et pealtnäha kaalukas kõne võib osutuda oodatust palju tühjemaks.

Prantsusmaa linnakeses Evian toimus juba enam kui nädal tagasi (08.okt) kohtumine, milles osales ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Tema kõne enim tähelepanu tõmmanud osa oli viiepunktiline skeem, mis peaks olema aluseks uuele julgeoleku-arhitektuurile.

Nii ambitsioonikas sõnum peaks ometi väärima tõsist tähelepanu ja analüüsi. Eks ole seda tehtudki, ka Eesti ajakirjanduses, nii et põhjalikku ümberjutustust ma pakkuma ei hakka. Küll aga ütlen mõne sõnaga, miks arvan, et see kõne oli pigem mulli-laadne kui tõsine.

Õiged sõnad vales suus
Esiteks needsamad viis punkti. Inimese mälu on juba kord selline veider nähtus, et kui mingis skeemis on rohkem kui kolm punkti, siis kipuvad esimesed juba meelest minema.

Aga võib-olla oli see taotluslik? Sest esimesed punktid rääkisid sellistest asjadest nagu rahvusvaheline õigus, suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus. Ning sellest, et jõudu ei peaks kohe mitte kasutama.

Absoluutselt õiged põhimõtted, kas pole? Aga kui neid sõnu ütleb välja president – kes on ühtlasi oma riigi sõjaväe ülemjuhataja – ning kelle armee tungis just äsja kallale teisele riigile? Pisut irooniline, kas pole?

Tõsine vasturääkivus
Teine nõrk koht Medvedevi sõnades on väga tõsine vasturääkivus. Venemaa poolt pakutav multipolaarne maailm ja rahvusvaheline õigus – mida Medvedev juristina väga armastab rõhutada – neid kahte asja ei saa omavahel kokku panna. Või kui panna, siis on tulemuseks segapuder – tahtlik või tahtmatu mõistete omavaheline segamine.

Multipolaarne maailm näeb ette skeemi, mille kohaselt on maailmas grupp riike, mis omakorda justkui vastutavad teiste sama piirkonna riikide eest. Ehk siis omavad teatavat mõjusfääri, kus neile kuulub mingi eriõigus.

Juhul kui me räägime aga rahvusvahelisest õigusest, siis see – nagu ka teised õiguse liigid – ei sisalda eksklusiivsuse mõistet. Juhul kui rääkida maailmast, mis on üle ehitatud rahvusvahelisele õigusele, siis tuleks rääkida apolaarsest maailmast. Maailmast, kus pole mingeid poolusi, kus kõik riigid – rõhutan sõna kõik – on seaduse ees võrdsed.

Venemaa oma klubi
Kolmas nõrkus on aga seesama Venemaa liidrite poolt propageeritav multipolaarsuse idee kui selline. Just nagu poisike hoovis, üritab Moskva moodustada mingit oma klubi. Skeem on imelihtne. Pakkudes kellelegi osalust omanimelises klubis – mille lipulauseks on „võrdsemad võrdsete seas“ – peaks end kõrvust tõstetuna tundma see, kellele liikmelisust pakuti, kui ka saama toetust see, kes pakkus.

Toetust rahvusvahelisel tasandil otsib Venemaa praegu aga meeleheitlikult. Gruusia kriis tõi halastamatu selgusega välja selle, kui üksi on Venemaa jäänud. Isegi tema lähimad liitlased, kelle üle Moskva peaks poolusena oma regioonis omama mingit eriõigust, ei toeta Venemaad.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Medvedevi sõnad näivad küll säravad ja tähelepanu äratavad, kuid mitte just kuigi kaalukad. Täpselt nagu mullikesed Eviani lauavees.

Karmo Tüür
20.10.2008

Разбор полётов: julgeolek

Seekord teemaks niiiiiiii lai nähtus nagu julgeolek. Kas saab eraldada majanduslikku ja sõjalist julgeolekut? Kas saab üles ehitada eraldivõetavat julgeolekut? Mida tähendavad Venemaa Föderatsiooni presidendi Dmitri Medvedevi ettepanekud uuest julgeolekuarhitektuurist? Mis on Medevedevi ettepanekute peamine vastuolu? Multipolaarne maailm ja rahvusvaheline õigus - kuidas saab neid ühte lausesse panna???

Loomulikult ei pääsenud me ka seekord mööda Gruusia konflikti temaatikast - see saab olema ilmselt kõikvõimalike arutelude taustaks üsna pikka aega.

Me = tavapärane kolmik Jevgenia Garanzha, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saadet kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi.

Islandiseerumine

„Uus aeg nõuab uusi sõnu“ – selliselt võiks ümber sõnastada populaarse üteluse „hull aeg nõuab hulle inimesi“. Paljudele peaks olema tuttav mõiste finlandiseerumine. Mina pakun selle kõrvale uue mõiste – islandiseerumine.

Mis asi on siis finlandiseerumine? Konkreetse mõistena tähendas see Soome ja Nõukogude Liidu erisuhet, kus Helsinki tegi suuresti seda, mida Moskva tahtis. Laiemas plaanis tähistab finlandiseerumine ehk soometumine mingi riigi välispoliitilist tasalülitamist. Seda, et vormiliselt iseseisev riik pole enam oma otsustes vaba, vaadates pidevalt juhtnööride otsingul naabri poole.

Abi pankroti eel
Islandiseerumine võiks tähendada midagi sarnast finlandiseerumisega, ainult oma teatud teisendustega. Uus aeg ja uued olud on muutnud mängureegleid. Väga lihtsalt võttes oleks skeem järgmine. Segastel asjaoludel finantsraskustesse sattunud riik saab pakkumise, millest on raske loobuda. Et talle antakse laenu täpselt puudujääva summa võrra. Ainult et abiandja on selline, kelle maine on ... kuidas nüüd öeldagi ... hämaravõitu.

Islandi puhul lugu järgmine. Ennast lõhki laenanud Islandi pangandus on kaasa kiskumas kogu saareriigi majandust. Augu suuruseks hinnatakse neli miljardit eurot. Aga abi on kohe tulekul, nimelt Venemaalt. Selleltsamalt Venemaalt, kelle rahade keerutamisega Islandi majandusime väidetavalt end üles nuumanud ongi.

Vene enda kommentaatorid küsivad – keda või mida tõttab päästma Venemaa valitsus? Kas väikese armsa saareriigi majandust või oma oligarhide raha, mis Islandi pankroti korral kaoks mutiauku? Irvhambad on juba netiavarustes liikuma lasknud uue islandi rahatähe – miljonkroonise kupüüri, millel Islandi panga nimi ja Vladimir Putini portree.

Looduslik võrdlus
Muuseas, termin islandiseerumine (e.k. saarestumine) on juba kasutusel, tähistamaks ökoloogias olukorda, kus looduskeskkonna killustumine (nt metsade tükeldamine põldude ja teedega) toob kaasa hukutavad tagajärjed seal seni elanud liikidele. Kas pole mitte mõtlemapanev paralleel? Saareriik Island on muutunud ka finants-majanduslikult saarekeseks, mis ei pruugi enam iseseisvalt toime tulla.

Mis kogu sellest mõtte- ja mõistemängust tolku ka on, võib küsida. Ega palju olekski, kui me ei oskaks seda enda peale mõõta. Kõige lihtsam oleks küsida, kas Eesti islandiseerub?

Paar päeva tagasi jooksis Eesti meediastki läbi mõjuka Briti päevalehe The Independent ajakirjaniku väide, et Balti riike ootab sama saatus. Ehkki hiljem selgus, et ajakirjanik oli faktidega meelevaldselt ümber käinud, oli sõna juba lendu lastud.

Kuidas on meie lood?
Eesti olud on üsnagi teised, kiirustavad meid rahustama eksperdid. Ilmselt tuleb neid uskuda – vähemalt seni, kuni keegi pole vastupidist tõestanud.

Kuid juhul kui islandiseerumise mõiste täita väliskapitali kontrollimatu sissevoolu sisuga, siis jääb ikkagi vähemalt üks küsimus. Mida teeb Eesti juhul, kui rasketel aegadel saabub ahvatlev ettepanek? Nö ettepanek, millest ei saa loobuda?

Ja kui see tuleb isegi mitte Venemaalt, vaid nt kuskilt maksuparadiisist? Kas võtame selle rõõmuhõisetega vastu või proovime hambad ristis ise hakkama saada?

Karmo Tüür
15.10.2008