Vägagi elus ajalugu

Põnev on jälgida, kuidas muutuvad need sõnad, millega oma käitumist õigustatakse ja teiste süüd rõhutatakse.

Käisin mõni päev tagasi Pihkvas, konverentsil, kus räägiti Teise Maailmasõja puhkemisest. Arvan, et see on üks enim läbinämmutatud perioode Euroopa ajaloos. Kuidas sõda siiski puhkes, selle eellugu ja konkreetsed sündmused ning isikud. Kuid selgust pole siiski veel mitte. Ei, sündmuste ja faktide osas ollakse enam-vähem ühtemoodi teadlik, kuid seletused nende ümber erinevad.

See tõestab jällegi, kui subjektiivsed on meie ajalood. Me valime minevikust teatud faktid, ehitame nende vahele suhteliselt meelevaldsed sillad ja veeretame neid mööda ma jutukest. Rohkem või vähem veenvalt.

Üsna julgelt üldistades võib öelda, et Venemaa ja tema naabrite vahel jookseb üsna sügav veelahe.

Vene poole ajaloolased on paljuski naasnud nõuka-aegsete seletuskäikude juurde. Seletades, kuidas vaenulik ja salakaval Saksamaa ajas Venemaa nurka, nii et vaesel ärahirmutatud Moskval ei jäänud muud üle kui sõlmida vastastikune mittekallaletungi lepe. Mida reeturlik Berliin siis hiljem murdis.

Konverentsil osalenud Balti riikide, Poola ja isegi Valgevene esindajad rääkisid aga teist keelt. Et kokkuleppe algatus lähtus siiski vähemalt samavõrd Moskvast. Et toimus küüniline huvisfääride jagamine. Et Nõukogude Venemaa okupeeris seejärel nö oma osa Euroopast ning asus siin jõhkralt oma korda sisse seadma.

Täiesti paratamatult vehklesid õhus ka sellised sõnad nagu okupatsioon ja vabastamine, tsivilisatsioon ja barbaarsus. Parimaks näiteks oli üks sõjaaegne foto Valgevene ajalehest, kus kehvakeses Nõukogude mundris sõjaväelane vestles tänaval viisakas mantlis ja mütsis kodanikuga. Pildiallkiri – inimene bušlatis vabastas inimesi lipsudes.

Venemaa ajaloolased ja ajaloo ümber keerlevad poliitikud on enamasti alati okupatsiooni eitanud. Praegu on nende hulgas üks eriti ere täht – Aleksandr Djukov (kes muuseas juhib äärmiselt huvitavat asutust: Ajaloolise mälu fondi). Ka sellel konverentsil esines ta oma tuntud headuses. Tõsi küll, vaieldes vastu ühele Pihkva enda õppejõule, kes rääkis repressioonidest, astus Djukov üle elementaarse ettevaatlikkuse piiri. Nimelt väitis Djukov otsesõnu, et tuhandeid küüditatuid ja loomavaguneid – seda kõike pole ju olnud.

Muuseas, üritus kandis vägagi head pealkirja. Vene-Saksa mittekallaletungi lepe: kas pealesunnitud kompromiss või pikaajaline strateegia? Eks iga osaleja andis sellele küsimusele kaude mingi hinnangu, kuid otsest vastust ei kõlanudki.

Proovin nüüd siit tagantjärele anda oma vastuse. Tookordne kokkulepe (mida meie enamasti tunneme MRP ehk Molotov-Ribbentropi pakti nime all) oli mõlema osapoole arvates pigem osa pikaajalisest strateegiast. Mõlemad lootsid sellest enda jaoks kasulikku tulemit. Kuid ühe jaoks osutus see pealesunnitud kompromissiks. Vihjeks soovitan mõelda, kes kaotas selle sõja?

Karmo Tüür
11.10.2009

Разбор полётов: Lissaboni lepe

Kõigepealt soovin iseend, saatemeeskonda ja kõik raadiokuulajaid õnnitleda selle puhul, et vaatamata rasketele aegadele jätkub R4 saade "Keerdkäigud" ehk "Разбор полётов", nagu see kõlab originaalis. Kaks korda kuus pühapäeviti kell 11.00-12.00. Selles blogis siin annan iga saate järel lühikese ülevaate selle sisust.

Seekord kõne all selline nähtus nagu Lissaboni lepe. Ehk siis dokument, mida võiks tinglikult nimetada kui Euroopa lepe või Euroopa Liidu põhiseadus või midagi sellesarnast. Mis loom see täpsemalt on, sellest ka räägime.

Kuidas läks leppe ratifitseerimine Iirimaal teisel katsel? Mis saab edasi, kas võib tekkida tõrkeid Poolas või Tšehhis? Või ehk kandub lugu edasi koguni Suurbritanniasse?

Mis aga siiski muutub, kui leping ikkagi jõustub? Kas uue leppe jõustumine ei tähenda, et kogu EL lülitab oma auru selle jõustamisse, ametkondlikesse reformidesse ja seetõttu peatub nö reaalne elu?

Milline roll saab olema uutel loodavatel ametikohtadel - presidendil ja välisministril? kuidas kujunevad nende suhted Europarlamendiga? Seda ei tea veel keegi, aga mõelda tasub ikkagi.

Kes saab EL presidendiks? Kas Lissaboni leppe jõustumise järel tekib lõpuks midagi EL ühis välispoliitika sarnast? Kas leping kuidagi mõjutab laienemist?

Miskipärast minu enda arvuti kaudu saadet järelkuulates on kvaliteet vägagi niru. Ehk on see siiski minu viga ning teised kuulevad paremini.

Selle hooaja esimese saates stuudios harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Tänan Erkit, Markot ja Viljarit konsultatsioonide eest!

Abhaasia

Öelda, et ma käisin Abhaasias, ei ole ilmselt korrektne. Sest ametlikult pole Eesti jaoks Abhaasiat olemas. Kus ma siis käisin? Suhhumis ja selle ümbruskonnas. Apsuade ehk abhaaside maal.

Ma tean, et nii mõnigi peab mind juba ainuüksi sellise käigu eest reeturiks. Venemaa Föderatsiooni poolelt piiri ületamise eest aga sisuliselt kurjategijaks. No aga mis teha. Elu on sihuke keeruline värk.

Kui väga lühidalt kokku võtta ja ühtlasi lõpetada arutelu tolle maa kuuluvuse üle, siis selle asukad on täis sädelevat veendumust, et grusiinidega ühes riigis ning ühel territooriumil elada nad ei saa ega taha. Julm avaldus, aga rohkem siinse lühikese loo piires arutada ma ei saa ega soovi.

Millest aga rääkida peale poliitika? Asi pole minu erialases kretinismis, vaid abhaaside enda meelelaadis. Nagu mõni kohalik väitis, ongi iga abhaas politoloog. Ning teine lisas, et hoopis omaette riik. Täis omaenda tõde ja õigust.

Proovin siiski jääda nii neutraalseks kui võimalik. Seega räägin pigem elust ja olust ning üldmuljetest. Üldistatult on olukord kummastavalt niru. Kuidas saab nii superheas kohas ja niiiii (autori venitus) heas kliimas elada niiiiiii kehvasti?

Me alustasime ju enam-vähem samast kohast. Nõuka-aja lõpus liikus sealkandis raha rohkemgi kui siin. Müüs talumees maha oma mandariinikoorma ja sisuliselt oli ülejäänud aasta hooleta. Nohjah, vaeva see ju vajas, kuid ikkagi. Peale NLiidu lagunemist aga muutus kõik.

Venelane sulges piiri mandariinidele, grusiin abhaasidele. Abhaas peksis minema grusiinid, kes tema jaoks olid hilismigrandid ning jäi elama uhkes üksinduses, ent viletsuses. Venemaa toetas nii abhaase kui grusiine ning hõõrus käsi, vaadates kuidas nood sõdisid. Ohjahh, jälle olen ma jalgupidi poliitikas.

Abhaasia elu on praegu vilets, kuid lootustandev. Peale sõda ja blokaadi on elu hakanud taastuma. Pealinna Suhhum kesksed tänavad näevad juba välja päris kabedad. Ranna-äärsed kohvikud pakuvad suurepärast sööki ja jooki ning seda meie mõistes superhea hinnaga. Puhtad tänavad ning palmide vahel malet taguvad vanamehed jätavad siivsa mulje. Äärelinna mürsujälgedega ja pooltühjad majad aga õõvastavad.

Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.

Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult.

Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.

Karmo Tüür
27.09.2009

Eesti rahvuspüha: Boxing Day

Inimene õpib, kuni elab. Sureb aga teadupärast ikka lollina.

Sain minagi täna targemaks. Estonian Air pardaajakirjas liinil Moskva-Tallinn avastasin märkimisväärse fakti. Nimelt on Eestis olemas rahvuspüha (või siis riiklik püha?) Boxing Day.

Nojah, mina või ju loll olla. Kuid küsisin siis firma käepäraste esindajate ehk stjuuardesside käest, et misasi see on? Tuleb välja, et ma pole ainuke harimatu.

Jõudsin koju ning võtsin abiks sõber guugli. Sain nt sellise viite.

Kas aga kellelgi on halli aimu, kuidas sihandne õnnis taasleitud püha võiks küll maakeeli kõlada? Korjanduspäev??

Erakorraliste olukordade Venemaa

Venemaal kohe peab midagi juhtuma. Kõikvõimalikke õnnetusi, tulekahjusid ja muud. Mitte et neid mujal ei toimuks. Toimub ikka, ka siin ja mujalgi.

Kuid minu teada on Venemaa Föderatsioon ainus riik maailmas, kus on olemas erakorraliste olukordade ministeerium. Mis tähendab, et Venemaal on need jamad kohe lausa sisse kirjutatud, õnnetuste toimumine on nö institutsionaliseeritud.

Erakorraline ministeerium
Too ministeerium on üks nö esimese kategooria asutustest, mida juhib otse president. Koos välis-, sise-, kaitseministeeriumitega ning kõikvõimalike eriteenistustega. Ning muuseas, tolle juht ehk erakorraliste olukordade minister on rahva hulgas üks kõige populaarsemaid tegelasi üldse. Muidugi alles presidentide järel.

See on ka loomulik, sest enamik heade venemaalaste maailmapildist kujuneb läbi telepildi. Ning tele-ekraanilt ei kao kõikvõimalikud õnnetused kunagi. Kuid koos sellega ei kao ka mehed sinistes tunkedes, kelle seljal kiri MTšS (Ministerstvo Tšerezvotšainõh Situatsii) ehk siis oma ministeeriumi tunnustähed. Ja koos sellega minister Sergei Šoigu, kes räägib õnnetute päästmisest ja olukorra lahendamisest.

Aga mitte sellest asutusest või tema juhist pole see lugu. Vaid olukorrast Venemaal. Täpsemalt erakorralisest olukorrast tehnogeensete katastroofide alal. Inimkeeles tähendab see siis neid õnnetusi, mis lähtuvad inimkäte poolt rajatust.

Sajano-Šušenski kauge kaja
Sajano-Šušenski hüdroelektrijaamas toimunu ületas mürinaga kõikvõimalikud uudisekünnised. Ikkagi enam kui 75 hukkunut. Kuid tegelikult on see vaid jäämäe tipp.

2008.a. jooksul toimus Venemaal 2154 erakorralist olukorda, milles hukkus 3756 inimest. Ja 91% nendest olid tehnogeensed. Muuseas – see arv ei sisalda tulekahjusid (neid oli üle 200 tuhande ja hukkunuid enam kui 15 tuhat). Ning seda kõike ainult ametliku statistika järgi.

Ametlik prognoos selleks aastaks räägib sedasama, üsna koledat keelt. Tehnogeensete katastroofide tõenäosus jääb samale tasemele. Suur on õnnetuste tõenäosus energeetika valdkonnas. Veelgi kõrgem on tõenäosus konstruktsioonide kokkulangemiseks. Ainult et arve näidatakse prognoosis väiksemana kui tegelikkuses. Aga see on ka mõistetav.

Investeeringute auk
Venemaa on astumas tehnogeensete õnnetuste ajajärku. Enamik kasutusel olevast tehnikast pärineb nõuka-ajast ning sedagi mitte tolle ajajärgu viimastest aastatest. Kuid kõik väsib. Isegi metall. Ja nii kukubki kokku katus, annab järgi tamm, puruneb pump või süttib elektrijaam.

Erinevatel hinnangutel on see periood kas juba alanud või kohe-kohe algamas. Ning kestab vähemalt 15-20 aastat. Sest isegi kui kogu Venemaa riigieelarve paisata ainult tehnovõrkude uuendamisse, kuluks kõige väljavahetamiseks aastaid, et mitte kümneid. Kuid sellist sammu ei saa üheltki riigilt nõuda. Eriti veel riigilt, mille rahavarud kuivavad koos naftahindadega.

Ainuüksi energiasektorisse peaks Venemaa kohe investeerima u 100 miljardit USD (40 mlrd gaasi ja 60 mlrd naftasektorisse) – ning seda pelgalt oma senise toodangutaseme säilitamiseks. Kuid seda raha pole kuskilt võtta. Kui aga langeb energiamüük ehk riigi pea ainus sissetulekuallikas, siis väheneb veelgi võimekus investeerida mujale.

Nii et see juhtum kauges elektrijaamas Jenissei jõel ei ole paraku erandlik üksikjuhtum. Ega ammugi mitte ootamatu õnnetus.

Paraku oleme meie kõigele sellele liigagi lähedal. Ning energeetilist nabanööri pidi liigagi seotud.

Karmo Tüür
14.09.2009

Jää hakkas liikuma

Sain viimaste päevadega paar rõõmusõnumit. Ajakirjanduslik tegevus taastub. Alates septembrist hakkab taas ilmuma paar artiklit kuus minu lemmiklehes ehk Pärnu Postimehes. Oktoobrikuust aga algab uuesti iga kahe nädala tagant väliskommentaaride saade Raadio 4 eetris.

Seega - mõne aja pärast kohtume taas ja süstemaatilisemalt :) Kas ma nüüd hakkan Medvedevi kombel depressiivseid lugusid kirjutama ... seda vast siiski mitte.

Arctic Sea: ainult üks küsimus

Mul on hetkel ainult üks küsimus. Kas keegi on kuskil kohanud kasvõi ühte teadet nn kummipaadipiraatide relvastuse kohta? Mitte seda üldsõnalist, et olid relvad, aga neist vabaneti. Midagigi täpsemat?