Разбор полётов: Minski metroo

Kahjuks tuleb jälle rääkida koledast. Minski metrooplahvatus on kõrgel tasemel teostatud külmavereline mõrv. Tapjaks olid väga hea ettevalmistuse, väljaõppe, oskuste, tehnika jne tasemega inimene. Kannatajaks süütud inimesed.

Enim torkab silma karjuv vasturääkivus Lukashenka peamise mantra "stabiilsus" ning toimunu vahel. Kas seda võis tõesti võimule endale vaja olla? Aga opositsion, kas temal oleks olnud midagi võita taolisest käigust? Kui see oleks keegi väline jõud, siis mida too oleks võimud taotleda? Aga nö solvunud eriteenistused? Kas on mingeid versioone, mida saaks välistada? Kuidas tõlgendada mitmeid huvitavaid kokkulangevusi?

Nii ehk teisiti - saavutatud hirmu ja destabiliseermise efekt on ainult vahend millegi enama saavutamiseks. Mis on võimalik eesmärk, kes võib aja taga olla ning mida kõik toimunu võib endaga kaasa tuua, sellest räägimegi.

Kuulda saab siin. Saade oli eetris 17.aprillil, salvestatuna enne võimude pidulikke teateid, et süüdlased on leitud.

Putin ja Medvedev ajavad endiselt ühte asja

ERR küsis, et kas Medvedev ja Putin võiks ehk omavahel tülis olla, ajendiks hiljutine uudis. No ja mina siis vastasin:

------

ministritele osaluskeelu kehtestamine nõukogudes on lihtsalt järgmiseks
sammuks, millega üritatakse vähendada Venemaa Föderatsiooni
korporatokraatlikku kuvandit. varem on keelatud nt kohalike parlamentide /
volikogude liikmetel osaleda kohalike ettevõtete nõukogudes.

kas taoline otse-osaluse keeld tühistab ka sisulise huvide konflikti?
vaevalt. kuid suund on iseenesest kiiduväärt.

ministrite tagasikutsumine ei ole see, mis põhjustaks konflikti Medvedevi
ja Putini vahel. vaatlejate poolt oletataval-otsitaval konfliktil on kaks
tahku.

üks tahk on puhtalt näitlik, rollimänguline. tandemil on võimalik
katsetada korraga mõlemat stsenaariumit - nii liberaalse kui
konservatiivse maigulist. kui üks annab tagasilöögi saab sujuvalt ümber
lülituda teisele.

teine tahk võimalikus lahknemises on juba olemuslik. Medvedev ja Putin ei
ole üks ja seesama isik. nad mõtlevad erinevalt. ülemuse rolli sattunud
Medvedev katsub kasvõi puht-inimlikust uudisuhimust ja egost lähtudes oma
võimu piire.

kuid laias laastus ajavad need kaks meest siiski ühte asja. nad otsivad
võimalusi mängida halba mängu (ning Venemaa seisukord on kõike muud kui
päikeseline) võimalikult optimaalselt.
----------
vastus ilmus siin.

Stipendium

Mõttekoda ABVKeskus kuulutab Avatud Eesti Fondi toel välja stipendiumikonkursi parimale Vene ja/või Balti suunalisele uurimusele.

Raadiointervjuud Kuku Raadiso saab kuulda siin, kuulutust lugeda siin ja siin.

Разбор полётов: Jaapan, Liibanon ja Liibüa

üles on jäänud riputamata kaks viimatist saadet, markeerin lühidalt nende sisu:

20.03.2011 saates oli jutuks Jaapan, loomulikult tuumajaamaga seonduvalt. Sellest läksime edasi laiemalt tuumaenergeetikale kui sellisele, kas sihandest asja on üldse vaja ning mis võiks olla alternatiivid. Sealhulgas Eestis. Kuulda saab siin.


03.04.2011 sai mõistagi teemaks Liibanon ja Liibüa. Liibanoni ja eestlaste teemal rääkimine oli nii delikaatne, et laias laastus rääkisime ... üleüldiselt ja eimillestki. Eriti veel selle tõttu, et kolleeg Harri Tiido ei tohtinudki sellest kuigipalju kõnelda, mina aga ei osanud - sest no kes oskakski?
Liibüa puhul arutasime eri variante, alates riigi lagunemisest kuni Lääne toetatud mässu õnnestumiseni. Mida ja kuidas taotleb seesama nn Lääs? Mis saab suveräänsuse kontseptsioonist?
Kuulata võib siin.

geniaalsed luuletused ...

... või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. venekeelse sõnaseade ja poliit-satiiri hindajatele soovitan tungivalt:
Поэт и Гражданин
Ворона и лисица

Ajaloo pahupoole tunnistamine

Venemaal ilmus üks paber millest Postimees kinni haaras. Seejärel küsis. Mina vastasin:)
---------------------

Tegemist on ülimalt huvitava dokumendiga. Kui võtta seda teksti ilma allikakriitikata, siis võiks siit teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Soov tunnistada oma riigi ja rahva ajaloo pahupoolt kuulub ju vägagi õilsate ideede hulka.

Samas ei soovita aga kellelgi võtta ühtegi poliitilist dokumenti liiga puhta kulla pähe. Eriti veel, kui see publiku ette jõudmine toimub justkui salaoperatsiooni korras, läbi ülimalt vastuolulise allika.

Ühelt poolt tuleb tõdeda, et soov ajalugu nö destaliniseerida, ennast mineviku pattudest lahti rebida on Venemaa intellektuaalses ruumis alati olemas olnud. Enim kõlasid sellised loosungid Gorbatšovi perestroika ajal (siis küll koos kergelt masohistliku enesepiitsutamisega) ning mõningal määral ka varase Jeltsini ajal (siis juba tõsisema ümbermõtestamise sooviga). Nüüd, tinglikult öeldes Medvedevi ajal, on enesepuhastuslikke mõtteid taas vargsi kuulda.

Teisalt aga - sellised soovid pole kunagi olnud ei ajaloolaste, ammugi mitte poliitikute peavoolu hulgas kuigi levinud. See, et nüüd toodi vastutuse võtmise soov välja õiguskaitsja Mihail Fedotovi ja tema töörühma sõnadega, on üsnagi kõnekas.

Jättes endale õiguse pisut kahelda kogu meediakära aluseks olevas dokumendi autentsuses, kommenteeriksin ma asja nii.

Venemaal eksisteerib poliitiline soov eraldada „kärbseid kotlettidest“, kui pruukida Vladimir Putini kasutatavat lendlauset. Ehk siis eraldada vene rahva kangelastegu ja režiimi kuriteod. Nii Lenin kui Stalin püütakse viia piltlikult öeldes sulgude taha, jättes kõlama vaid vene rahva suur võit. Riigi enesemõtestamise seisukohast on see ülimalt adekvaatne samm, ehkki riskantne. Lihtsam on müüa mingit müüti suurte ja kõlavate nimede kontekstis kui väljaspool neid.

Siin jõuamegi kogu konstruktsiooni kõige nõrgem koha juurde. Väidetavalt peaks taoline enesepuhastus vähendama Venemaa eliidi/võimu/režiimi ja rahva võõrandumist. Ehkki teoreetiliselt võib see isegi õige olla, kuid seda ainult pikaajalises perspektiivis. Lühiajaliselt kutsub see aga esile terava vastureaktsiooni – mida muuseas on vene blogosfääris juba näha (nt siin ja siin)

Nii et mina võtaksin seda paberit kui omamoodi proovipalli, katset kombata reaktsiooni. Venemaa muutumisse kohe ja praegu uskuda ju võib, kuid see on pigem soovmõtlemine. Kui lõpuks maetakse maha Lenin (mida ennustasin juba 2010.aastaks), siis hakkan ka mina uskuma kavatsuste tõsidusse.

-----
Lugu ilmus PM portaalis.

Idarindel muutusteta

Ehkki koalitsiooniläbirääkimised pole veel lõppenud ning uus valitsus on veel moodustamata, võib väita, et 2011.a parlamendivalimised ei toonud endaga mingit muudatust meie välispoliitikas. Eriti ida- ehk Venemaa suunalises poliitikas.

Tavaliselt suhtun ma üsna halvasti artiklitesse, mis algavad lausetega „toimetaja palus kirjutada, aga mul pole midagi öelda“. Hetkel olen ma ise üsna sarnases olukorras ... ja üsna rahul selle tulemusega. Kohe seletan pisut lähemalt.

Pidin leidma vastuse küsimusele: „Kas möödunud parlamendivalimised võivad midagi muuta Eesti-Vene suhetes, nt piirilepingu teemal?“ Esimene reaktsioon – aruteda selle üle ju võib, aga intriigi selles küsimuses ilmselt pole. Sest vastus näib ju ilmselge! Koalitsioon ju tõenäolisel ei muutu ning miks siis peaks muutuma poliitika?

Kes saaks midagi muuta ...

Kuid proovime pisut sügavamalt mõelda. Eks ole, tundub loogiline mõelda, et kes siis võib saada välisministriks ja et mida see võib endaga kaasa tuua? Kui lasta silme eest läbi kõik võimalikud välisministrikandidaadid Reformierakonnast või IRL'st, siis tule ette ühtegi nö revolutsionääri, kes hakkaks midagi raginal muutma.

Kuid kui isegi mängida mõttega, et aga koalitsioon muutub, kas siis tehtaks midagi teisiti? Kas nt sotsiaaldemokraatliku välisministri poolt aetud välispoliitika oleks oluliselt teistsugune? Vaevalt!

Veelgi enam, ma väidan, et isegi kui välis- või koguni peaministriks saaks keskerakondlane, siis ei toimuks ühtegi radikaalset muudatust. Jah, võib-olla peaks Venemaa pool vajalikuks teha mõni näitlik hea tahte žest, kuid me ei räägi ju Venemaa poliitikast, vaid Eesti omast.

Ma saan suurepäraselt aru, et taoline väide tekitab rasvaseid küsimärke, kuid jään enda juurde. Ma ei näe, et ükski meie parlamendipartei oleks kardinaalselt teistsugustel seisukohtadel meie riiklike huvide suhtes või nende huvide saavutamise vahendite osas. Nüüd, kus valimiseelne tolm on langenud, võivad seda endale tunnistada ilmselt kõik osapooled.

... ja kas peakski?

Kõigest sellest tuleneb ainult üks – ja omamoodi väga positiivne – järeldus. Eesti riik on paljuski valmis saanud, tema poliitilised aluspõhimõtted paika loksunud. Jah, teha on palju, kuid siin on tegu juba sisepoliitiliste vaidlustega: kuidas ühisraha paremini ümber jagada. Kuid välispoliitikas mõttes pole suurematel (ja ka enamikel väiksematel) tegijatel sisulisi lahkarvamusi. Soovitan siiralt kahtlejail pingutada ja teha vahet päevapoliitilise nääkluse ning aluspõhimõtete vahel.

Eesti välispoliitika on ammu institutsionaliseeritud. Inimkeeli: see ei sõltu ühe isiku, isegi mitte ministri suvast, vaid seda juhib terve institutsioonide võrgustik ning arvestatav hulk professionaale. Jah, selline stabiilsus võib näida igavana, kuid on siiski parem kui personifitseeritud poliitika, üle-põlve-murdmine, kus uue isiku tulek võimule muudab kõik.

Lõpetuseks tulen kunstilise liialdusena mõjuva pealkirja juurde. Mulle tegelikult ei meeldi, kui välispoliitikas kasutatakse rinde-terminoloogiat: rinne, läbimurre jne. Kuid antud juhul kõlab kuulsa väljendi parafraseering sobivalt. Eesti välispoliitika idasuunal ei muutu. Vähemalt mitte nende valimiste tagajärjel.

Karmo Tüür
08.03.2011

---------
lugu ilmus venekeelsena DzD veergudel