Разбор полётов: Venemaa tagasi- ja ettevaates

2010.a viimase saate teemaks sai Venemaa - nii tagasi- kui ettevaade.

Kas saab rääkida mingist läbimurdest Venemaa välispoliitikas? Nt WO'ga liitumine ... 17 aastat on seda teemat nämmutatud ja kas nüüd siis lõpule lähenemine on läbimurre? Või koostöö NATO'ga? Kuid jah, lähenemine Läänega on silmnähtav.

Mis saab viisavabadusest EL'ga - kas see võib saabuda nt 2018.aastaks, kui Venemaal toimub suur jalgpallimadin? Kas Eestile võidakse avaldada survet seoses piirilepinguga?

Nagu kogu selle aasta, nii ka nüüd olid stuudios: Jevgenia Garanža, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saate toimetaja: Artur Aukon. Tublid tööd on teinud ka nii Tartu kui Tallinna stuudio rahvas, võimaldades kõigel selle mokalaadal toimuda ja salvestuda :) Selle saate lindistus on siin.

Zatlers Moskvas

BNS küsis. Mina vastasin:
-----------------------

Läti presidendi visiit Moskvasse on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Viimane ametlik visiit toimus 16 aastat tagasi ning praegustki valmistati ette kolm aastat. Kõneväärseks muudab reisi kõrgete kohtumiste rohkus – Venemaa president, peaminister, patriarh, Moskva linnapea … midagi rohkemat ei saaks ühe välisriigi pea tahtagi. No ja missugune kaaskond – üle saja Läti ärimehe! Hiilgust ja sära jääb ülegi.

Kuid siiski pole Valdis Zalters käik Venemaale ei suursündmus ega ammugi mitte läbimurre. Tegu pole mitte riigivisiidiga – nagu Läti pool seda väga rõhutab, on tegu ametliku visiidiga (mis jääb kraad lahjemaks). See, et allkirjastatakse virn leppeid – see on loomulikult tore, kuid pigem tavapärane, kui erakordne sündmus naabrite vahel. Ka ajaloolaste ühiskomisjoni idee on olnud õhus aastaid – vene pool rõhutas korduvalt Poola-Saksa analoogse komisjoni pikka ja vaevalist, ent lõppkokkuvõttes edukat tööd.

Kas Eestil sellest kõigest midagi õppida või kasu saada on? Jah loomulikult. Venemaa soovib Euroopa liidu tõrksamate riikidega ehk siis meiega suhteid soojendada. Kas me peaksime selle peale reageerima? Miks mitte! Kuid läbimurretesse ei soovita siiski uskuda. Säherduse militaar-terminoloogia kasutamine välispoliitikas pole üldiselt kooskõlas ei terve mõistuse ega hea tooniga.

Mõjuagent

Ehkki ma Eesti sisepoliitikat ei kommenteeri, küsiti minugi käest Savisaare mõjuagendiks olemise kohta. Kui küsitakse, siis enamasti ikka vastan. Postimehes kukkus asi välja nii, DzD portaalis naa. Mõlemal pool pidin siiski tükk aega seletama, et miks ma ikkagi olen nõus rääkima ainult Venemaa käitumisest ja mitte siin toimuvast. Aga no vot on asjad nii, võtke või jätke :)

Разбор полётов: wikileaks ja

Detsembri esimeses saates (5.dets) olid kaks päris kuuma teemat: maailmas laineid löönud wikileaks-nimeline infoleke ja kahe Korea vaheline tulevahetus

Wikileaks kui infopartisanlus võib esmapilgul päris hea mulje jätta. Suletud süsteemi jõuga lahtikangutamine ja veel tasuta ning kõigile laialaijagamine kõlab nagu igavesti popp robinhuudlus. Kuid paraku on asjal ka varjukülgi. Esiteks otsene oht inimestele - infolekitajate väljaarvutamine pole suletud süsteemides väga keeruline. Teiseks - rikutakse terve usaldusahel, mis oli välja kujunenud diplomaatide ja sihtriigi asukate vahel. Kolmandaks - needsamad diplomaadid hakkavad edaspidi tootma siledaid, kuid see-eest ohutuid pabereid; seega väheneb tõese info hulk ning otsuseid hakatakse vastu võtma kehvemal alusel.

Koreade omavaheline "diplomaatia" - mis väljendub mürskude vahetamises - on ka servapidi wikileaks'iga seotud. Kuna Hiina olla selle lekke andmeil avaldanud valmisolekut Põhja-Korea nö äraandmisega ... ehk siis kahe Korea ühendamisega lõunaosa juhtimise all. Nii et see võib olla üks põhjus, miks põhjapoolsed jälle püssi järgi haaravad. Tõsi küll, ega nood poisid peale püssi suurt muud keelt tunnegi - välisilm on nende jaoks ohu allikas, vainlane on ümberringi. Teine põhjus, mida selle suletud riigi käimamineku kohta pakutakse, on võimu üleminek Kim'ide kolmandale põlvkonnale. Hiina faktor siia juurde ... aga kuulake ise:)

Saade kuuldaval siin. Pean üles tunnistama, et selle salvestamine oli tõeline logistiline reebus. Salvestuse ajal seisin mina pimedas Tartu stuudios - voolukatkestus. Nii rääkiski Harri Tiido oma osa Skype' kaudu sisse ühel ajal, mina kiilusin oma kommentaarid sisse hiljem. Kokku aga kukkus välja päris hästi:)

ikka jälle viisavabadusest

Tallinnas loengul käinud Vene inimõiguslane Lev Ponomarjov arvas, et viisavabadus EL'ga aitaks Venemaa elanikel demokraatiat õppida. ERR portaal (Sven Randlaid isikus) küsis mh minu kommentaari. Arvasin nii: --------------

See väide on pisut kaheldav. Demokraatiat ei õpita siiski nö turismi
korras.

Pealegi on tegu mitmekonksulise küsimusega.

Esiteks - viisarezhiimi muutmiseks on vaja kas poliitilist tahet või
kindlate reeglite ja protseduuride järgimist. Poliitilise tahte ehk
ühepoolse otsuse korras kaotas nt Gruusia viisanõuded EL kodanikele.

Tavapäraselt aga käivad kõikvõimalikud viisaküsimused pariteetses
korras. Pariteetsusega ehk võrdtingimuslikkusega on Venemaal aga
probleeme. Nii näiteks kehtib Venemaal välismaalaste registreerimise
nõue, mida EL pool ei rakenda.

Teiseks - isegi kui EL annaks vaba sissesõiduloa Venemaa
Föderatsiooni kodanikele, peaksid need enne taotlema välispassi (ehk
mingi mõttes väljasõiduluba, mis praegu on olemas ainult umbes 15%
Vene kodanikest).

Kolmandaks - EL viisarezhiim on konsensusliku otsustuse küsimus.
Mitmetel riikidel on aga siin eriarvamus, mida põhjustab kasvõi
asjaolu, et Venemaa sisuliselt ei kontrolli oma lõunapiiri. Seega
võib viisavabadus avada akna kasvõi ulatuslikumale
narkokaubandusele.

Ja lõpetuseks - kui Venemaal on siiras soov saada viisavabadust
EL'iga, siis võib ta ju alati teha esimese sammu. Nö hea tahte
märgiks võib ta anda ühepoolelt viisavabaduse EL kodanikele.
--------------
pisut muudetult ilmus lugu ERR portaalis.

NATO naabrid

Kui mõlemad osapooled räägivad vajadusest lõpetada vastasseis, siis millest nad tegelikult räägivad? Kas ühisest leppimisest? Või vajadusest teine osapool likvideerida?

NATO ja Venemaa räägivad üksteise võidu vajadusest väljuda Külma sõja kaevikutest.

NATO kinnitab Venemaale, et viimane peaks lõpetama kolli maalimise. Et NATO ei ole Venemaa vaenlane. Et tegelikult on neil hoopis vaja nii ühist asja ajada kui ka ühist kasu saada. Ja et NATO ei ähvarda Venemaad karvavõrdki. Ning et NATO laienemine tugevdab ühist julgeolekut, sest sel moel laieneb stabiilsuse tsoon.

Venemaa omakorda raiub vastu, et NATO peaks lõpetama laienemise ning tegelikult üldse lakkama olemast. Et NATO olemasolu kui selline ning eriti laienemine näitab tema tõelist palet – Venemaa-vastasust. Et kogu see stabiilsuse tsooni laienemise jutt on puru silmaajamine ning et tegelikkuses on see ühe osapoole (so NATO) julgeoleku suurendamine teise (so Venemaa) arvel.

Eri maailmanägemused

Ühesõnaga, üks räägib ühise julgeoleku ruumist, teine mõjutsoonidest. Värvikalt ütles selle mõtte välja üks Venemaa sõnakaid politolooge, Riigiduuma saadik Sergei Markov: „NATO on USA SRÜ.^“ Selle kunstiliselt kauni võrdluse juurde tahaks küll küsida – kas keegi mäletab, et viimasel ajal mõni riik oleks SRÜ'sse kippunud? Või et vähemalt mõne välisriigi liider selle organisatsiooni tippkohtumisele läinud?

Kuid olgu, selline ironiseerimine ei vii meid kuhugi, seda enam et maailmas eksisteerib terve mõttevool, mis näebki kõiki rahvusvahelisi organisatsioone suurvõimude käepikendusena.

Nii ehk teisiti – kas panete tähele üht seaduspära? Mõlema poole retoorikas on keskne koht laienemisel, mis sest et sellest räägitakse erinevate sõnadega.

Mida aga arvavad vaidluse tulipunktis olijad ise? Need riigid, kes paiknevad nn ühisnaabruses ja kelle ümber käib suuresti kogu see sõnasõda. Siinkohal pean silmas endisi NLiidu koostisosi, sest just siiamaale soovib Venemaa tõmmata nö punast joont, mida keegi ületada ei tohi.

Ühisnaabrus?

Siin võib välja tuua neli gruppi. Kesk-Aasia, Kaukaasia, pisut omaette alagrupina Moldaavia ja nö slaavi kolmik. Iga selline grupp on tinglik ja hõlpsasti vaidlustatav, kuid mõistmiseks peab lihtsustama ja lahterdama.

Kesk-Aasia võime kohe üsna kõrvale jätta. Ehkki NATO huvid piirkonnas on küll olemas, piirduvad need eelkõige logistiliste ülesannete lahendamisega. Ka vastupidine huvitatus ehk siis piirkonna riikide soov NATOga ühte asja ajada on pigem taktikaliste, kuid strateegiliste huvide tasandil.

Kaukaasia kolmik on geopoliitika armastajatele tõeline maiuspala, nn Suure Mängu kehastus. Kolm riiki kehastavad kolme eri maailma (islamistlikku, postsovjetlikku ja nn läänt), ent kõigi tunnused on siin lootusetult põimunud. Ka kõige läänemeelsem neist (Gruusia) kannab endas nõuka-ajastu sügavaid arme. Moslemlik Aserbaidžaan on vastastikku huvitatud koostööst Läänega. Venemaale orienteeruv Armeenia kompab ebalevalt ka teisi võimalusi. NATO jaoks tervikuna on see võtmetähtsusega regioon, seda kasvõi Iraani läheduse tõttu.

Moldaavia kuulub tinglikult Kaukaasiaga ühte gruppi. Üldiselt läänemeelne, ent kistud riik pakub NATOle huvi ja on ise huvitatud lääne-integratsioonist, kuid probleeme on sel teel rohkem kui üks.

No ja lõpuks see nn slaavi kolmik. Ehk siis Valgevene-Venemaa-Ukraina. Justnimelt sellise ühtsena sooviks seda näha eurasianistlikult-isolatsionalistlikult meelestatud mõtlejad Venemaal. Ukraina puhul pole selline soovmõtlemine kuigi õigustatud, vaatamata viimastele poliitilistele pinnavirvendustele. Valgevene hoidmine nö paariariigina ja seega Lääne haardest väljas on senikaua õnnestunud.

Veider partnerlus

Venemaa ise aga – oh üllatust – tõlgendab end Lääne ja NATO strateegilise partnerina. Ning Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev läheb sel nädalal (20.nov) toimuvale NATO tippkohtumisele. Ehk siis Venemaa näib Moskva vaatevinklist olevat ainus riik, mis kogu eelnevast loetelust peaks ja tohiks NATOga koostööd teha. Ja seda kõige tõsisemal, strateegilisemal tasandil.

Nii et millest nad siiski räägivad? Koostööst, mis on ühekorraga hädavajalik ja ilmvõimatu? Külmast sõjast, mille produktid nad mõlemad on – NATO võitjana ja Venemaa kaotajana? Ühisest ja jagamatust julgeolekust, mille osas üks mängib zero-sum ja teine win-win reeglite järgi?

Lõpetuseks pööran austatud lugejate tähelepanu ühele pisiasjale. NATO ei plaani Venemaad ära kustutada. Moskva aga räägib vajadusest uue julgeoleku-arhitektuuri järele, milles NATO'l enam kohta poleks.

Strateegiline partnerlus organisatsiooniga, mille olemasolu peab teine osapool ebaotstarbekaks ning mille lähenemist ühtlasi julgeoleku-ohuks, on pehmelt öeldes kummaline.

Karmo Tüür
15.11.2010

---

lugu ilmus 20.nov ajalehes DzD

Разбор полётов: USA vahevalimised ning NATO-Vene koostöö

Asjaolude kokkulangemisel on meie saade novembris eetris ainult üks kord - 21.novembril. Teemadeks seekord USA valimised ja NATO-Vene koostöö.

Ameerika Ühendriikide valimiste järel läks kontroll parlamendi alamkoja üle predidendi-parteilt opositsioonile. Miks see nii juhtus? Kas see näitab pettumust demokraatide poliitikas tervikuna või president Obamas eraldi - ehkki esmapilgul ei pruugi seos siin näha olla.

NATO summit ja selle kõrval toimuv NATO-Vene nõukogu istung väärib samuti rääkimist - seda enam et sellele teisele üritusele pidi saabuma ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Muuseas, arvan, et Venemaa "Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri" ja NATO uue kontsptsiooni vahel on üks perspektiivikas kokkupuutepunkt: nimelt ühine raketikaitse. Lisaks Afganistan ... ja ehk nipet-näpet veel.

Kuulda saab saadet siin.

Saates nagu viimasel ajal ikka: Karmo Tüür Tartu stuudios, Harri Tiido Brüsselist Skype'i teel ja Tallinnas kõike kokku viimas Jevgenia Garanža.