Lenin maetakse 2010?

Teen väga enesekindla näoga pakkumise - Lenin maetakse aastaks 2010. Millest seda järeldan? Õige mitmest asjast.

Kõigepealt aga pisut taustajuttu. Sellele matmisele leiab Venemaa ühiskonnas nii tugevat vastuseisu kui ka poolehoidu. Matmist on nõudnud väga erinevad tegelased ja ühendused. Loomulikult on matmise poolt olnud nn parempoolsed e liberaalsed jõud, aga ka nt LDPR. Tuntuim matmise pooldaja on ilmselt olnud Mihhail Gorbatšov.

Vastaseid leiab aga põhiliselt ühest laagrist – endiste ja praeguste kommunistide hulgast. Oma vastavates avaldustes kinnitavad kommunistid, et rahvas on nende poolel ja ei luba sellist sigadust korda saata. Paraku on KPRF toetajaskond aga paratamatult hääbuv ja nende katsed punaseid tähtpäevi rõhutada üha mannetumad.

Kuid vaatamata kõigil poliitilistele mängudele tuleb tunnistada, et Lenin on osake Venemaa ajaloost ja oma praeguses asukohas lihtsalt harjumuspärane. Iga sisseharjunud asja muutmine aga tekitab paratamatult vastuseisu.

Mõttega harjutamine
Selle vastuseisu kahandamiseks on vaja tasapisi muuta narratiivi ehk lugu, mis ümbritseb Leninit ja tema hauakambrit. Väidan, et selline loo-muutmise tegevus on hakanud peale juba ammu. Siia alla käib nii avalikkuse harjutamine teisaldamise mõttega kui ka objekti enda marginaliseerimine.

Mõttega harjutamist korraldatakse aastaid. Aeg-ajalt tõstetaks matmise ja ümbermatmise teema üles, et korduv-ärrituste abil saavutada tuimenemist. Kremli-äärsete teisaldamise peaprooviks võib rahumeeli nimetada tsaariperekonna säilmete ümbermatmist kui muid analoogseid toiminguid, mida viimastel aastatel Venemaal ohtralt toimunud on.

Meeldetuletuseks – peale ühe matmata surnu leiab Moskva peaväljaku äärest ka hulganisti maetuid. Kuulsa kolksuga lõppenud matus (Leonid Brežnevi matus 1982.a.) ei jäänud küll viimaseks, kuid 1985.a. sängitati Kremli lähedal mulda viimane kadunuke – Konstantin Tšernenko. Aastake varem paigutati Kremli müüri sisse viimane põrm – selleks oli Dmitri Ustinov.

Marginaliseerimine
Vean kihla, et paljudele noorematele lehelugejatele ei ütle need nimed enam eriti midagi. Ning see pole teisiti ka Venemaal. See unustamine muudab tulevase ümberviimise ainult lihtsamaks. Jeltsini ajal kaotati ära ka turismiatraktsioon ehk iga-tunnine vahtkonnavahetus mausoleumi ees.

Marginaliseerimise näiteks võib tuua ka viimaste suurpidustuste korraldamise Punasel väljakul. Enam ei roni tähtsad onud enese positsiooni tõstmiseks jalgupidi hauakambrile (muuseas, sellel käitumisel oli ka rituaalne tähendus). Mausoleum on enamasti kaetud mingi sirmiga, viies selle märgiliselt nii-öelda ära.

Ka mausoleumi külastamise võimalust piiratakse järjest, vähendades nende inimeste hulka, kellel on kadunukesega nö isiklik kogemus. Muuseas, Kremli kodulehelt ei leia te kogu selle nõukogudeliku nekropoli kohta mingit infot.

Peale kõige muu tuleb arvesse võtta ka õigeusu kiriku järjest kasvavat rolli Venemaal. Kiriklike põhimõtete kohaselt on taoline matmine algusest peale olnud üks riivatu tegu ja ümberviimine kalmistu pühitsetud mulda ainuke õige ja jumalale meelepärane tegu.

Viimase killukese sellesse infopilti andis hiljuti tagasihoidlikult läbi jooksnud infokilluke, et rajamisel on vastav memoriaalkalmistu, kuhu nähakse ette kohad ka Kremli surnud asukate jaoks. Kalmistu valmib 2010 aastaks, nn Suure Võidu 65 aastapäevaks.

Nii et pannes kokku mitu mosaiigitükki, võtan ma julgelt väita, et Suur Lenin saab lõpuks maamulda. Ehk astub Venemaa sellega ka sammukese lähemale oma ajalooga leppimise suunas. Mida ka meile kõigile soovin.

Karmo Tüür
10.11.2008