Kazahstanis 5.juunil toimunud tulevahetus kutsub esile massiliselt küsimusi ja seletusi, millest ausalt öeldes ükski ei kõla veenvalt.
Mis siis toimus? Väga lühidalt: u paarikümnepealine inimrühm ründas relvapoode ja sõjaväeosa. Väidetav eesmärk – hanikda relvastust. Tulemus – 17 tapetut, peoga haavatuid, tosinkond „teadmata suunas“ pagenut ning lohesabapikkune veerem kahtlustusi, kuulujutte ja kohmakaid seletusi.
Ebalevad seletused
Ükski enamlevinud katsetest anda toimunule ratsionaalne selgitus ei tundu kuigi usutavana.
Puhtakujuline terrorism see polnud, kuna ei üritatud külvata õudu ja hirmu tsiviilohvrite näol (sellest räägib kõige kindlamat keelt asjaolu, et väeosa värava mahasõitmiseks kasutatud reisibussist kupatati kõigepealt välja reisijad).
Religioosse fanatismiga pidanuks sealkandis kaasnema vähemalt iseloomulikud hüüatused, mida pole üheltki videosalvestuselt kuulda. Riigis küll on tõsine probleem äärmusislamismiga, kuid see pole ilmselt see juhtum.
Võrdlused 2011.a sündmuste lainega ei haaku, kuna nüüd polnud tegu üksik-äärmuslaste eraldiseisvate tegudega (mida ei suuda kontrollida sisuliselt mitte keegi ja mitte kunagi), vaid grupiviisilise ja silmatorkavalt halvasti läbimõeldud tegutsemiga.
Versioon ettevalmistatavast riigipöördest kõlab nii kohmakalt et sellele ei hakka isegi eraldi tähelepanu pühendama.
Kui me midagi ei tea, siis mida me teame?
Kui me suudame kõrvale jätta teadaoleva tundmatu (ehk mis see kõik EI olnud), siis kas oskame ka näpuga näidata tuntava peale?
Kuna tegu oli väga demonstratiivse aktiga (päevavalges, keset linna, võimalikult suure hulga tunnistajate nägemisulatuses) ja samas ette läbikukkumisele määratud aktsiooniga, siis võib välja tuua kaks universaalset seletust.
Proovipall ehk lahingluure. Tehes midagi kontrollitakse teise poole reaktsiooni, ressursse ja võimekust. Kui püstitatud ülesanne õnnestub – nt suudetakse enda kätte haarata tugipunkt – on hea. Kui ei õnnestu, on ka hea, sest väikeste kaotuste hinnaga on võimalik ette valmistada järgmine ja edukam samm. Vastasmängija/vaenlase ärevuses hoidmine ja kurnamine on nö lisaboonus.
Pettemanööver. Vanim taktikaline võte, mille olemust ei pea ilmselt seletamagi. Pannes vaenlast/võime/publikut vaatama ühes suunas, saavutatakse võimalus hõlpsamalt tegutseda teises.
Kas mäng käib riigi sisse või välja?
Ja nüüd jõuame olulisima osani. Olgu see siis proovipall või pettemanööver, võime esitada põnevaima küsimuse. Kas tegu oli riigisisese või –välise mängu osaga?
Jätan teadlikult riigisisese ehk Kazahstani-keskse mõttekäigu kõrvale, las sellega tegelevad need kes teavad sealseid olusid paremini. Mina lähtun sellest perspektiivist, millest ise arvan midagi teadvat. Ehk siis juhul kui oletada, et tegu on kuidagi Venemaa poolt suunatud protsessiga, siis on seletused järgmised.
Proovipall loode-Kazahstanis kõlab kaunis usutavalt, kuna Venemaa geopoliitilised ambitsioonid põhja-Kazahstani osas on üldteada. Kombata elanikkonna meelsust, külvata segadust ja luua eeldusi vennaliku abi osutamiseks – kõik see kõlab vägagi tuttavalt, kui vaadata kasvõi Ukrainas toimuvat.
Pettemanööver Kazahstanis samas kui sihiks on tegelikult ... Moldova? Väga paljude märkide kokkukõlksumise tõttu ei tundugi see versioon nii fantastiline kui see võib tunduda. Neid elanikkonna rühme, kes sooviksid Moskva abi ja toetust leiab Kazahstanis vähe, kuid Moldovas paraku enam kui piisavalt.
Vaat siis selline paradoksaalne järeldus. Rääkides tulevahetusest Kazahstanist tuleks samal ajal vaadata Moldova elanike meelsuse suunas.
------------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment