"Kõige eredamalt ütles selle välja ajalehe Zavtra peatoimetaja Aleksandr Prohhanov. Tema sõnutsi ei saa Venemaa pretendeerida Krimmile, sest Krimm on niigi Venemaa oma. Venemaa üksnes taastab oma territoriaalse terviklikkuse, kasutades selleks pikaajalisi keerulisi organisatsioonilisi võtteid."
Mingi mälusähvatuse ajel otsisin üles oma kunagise artikli. Enam-vähem täpselt kümme aastat tagasi ilmunud materjalis said kirja pandud detailid, mida oleks pidanud toona tõsisemalt võtma. Nt Venemaa kooskõlastamata sillapea-loomise õppus Feodossia lähistel või organisatsiooni Prorõv tegutsemine.
Peamine järeldus kõlas toona: "Paljud vaatlejad on võrrelnud Krimmi püssirohutünniga. Ning paraku on neil õigus. Kui Kiiev ei suuda seda tünni hoida nii, nagu üht plahvatusohtlikku ainet hoidma peab, on küllalt liikvel neid, kes süütenööri näppima lähevad. Kas või nalja pärast. Või selleks, et isepäiseks muutunud naabrile käru keerata."
Paraku nii läkski. Toonast lugu saab lugeda siit.
Nüüd aga järgmine küsimus. See püssirohutünn on nüüd Venemaa käes. Esmane vaimustus on ammu asendunud igapäevaeluga. Kas süveneva rahapuuduse ja tühjade randade ning permanentsete varustusprobleemide tõttu võib sama tünn uuesti susisema hakata? Ainult et süütenöör saab seekord olema tünni teises otsas.
No comments:
Post a Comment